Lausitz

Lausitz (ülemsorbi keeles Łužica, alamsorbi keeles Łužyca, Sorbimaa, eesti keeles on käibel ka nimi Lusaatia^[1]) on ajaloolis-geograafiline piirkond, mille põhiosa asub Saksamaal tänapäeva Saksimaa liidumaa idaosas ja Brandenburgi lõunaosas vastu Poola ja Tšehhimaa piiri.

Lausitzi pindala on umbes 11 000 km² ja seal elab 1,4 miljonit inimest. Suurimad linnad on Cottbus (103 000 elanikku), Görlitz, Hoyerswerda ja Bautzen (kõigis 40 000 – 60 000 elanikku).

Lausitzis on hulgaliselt üle 700 meetri kõrgusi mägesid. Neist kõrgeim on merepinnast 793 meetri kõrgusele ulatuv Lausche Saksamaa ja Tšehhi piiril.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Enne piirkonna ristiusustamist elasid Lausitzis lääneslaavlased, tänapäeva sorbide eellased. 1031. aastal Poolaga sõlmitud lepingu kohaselt läks Alam-Lusaatia piirkond Lausitzi margina Saksa-Rooma riigi Saksamaa kuningriigi Saksimaa hertsogiriigile ja hakkas pikapeale saksastuma.

Pikemalt artiklis Drang nach Osten

Ülem-Lausitzi (Horní Lužice) liidendas Böömi kuningas Jan Lucemburský Tšehhi kuningriigiga 1319. (Bautzen) ja 1329. aastal (Görlitz) ning Alam-Lausitzi (Dolní Lužice), endise Lausitzi margi, omandas Jani poeg Karel IV Brandenburgi markkrahvilt Otto V-lt 1367. aastal.

Ferdinand II kaotas Lausitzid 1635. aasta Praha rahuga Saksimaa kuurvürstile.

Teise maailmasõja järel asustati piirkonda ümber Tšehhist Sudeedimaalt ja Poolast pärit sakslased. Tänapäeval on sorbi keele oskajaid 20 000 – 30 000 ja selle leviala on viimase viiekümne aastaga tugevasti ahenenud.