Lauamõis

Allikas: Vikipeedia

Lauamõis (ka elatismõis) (saksa keeles Tafelgut) oli mõis, mille sissetulekud läksid teatud isikute (valitseja, komandant, piiskop) või institutsioonide (klooster, toomkapiitel, rüütelkond) ülalpidamiseks.

Lauamõisad Eesti alal[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti alal tekkisid lauamõisad varakult. Näiteks kuulus keskajal Tartu piiskopile Sangaste mõis. Lauamõisaid oli nii Saare-Lääne piiskopil (Keskvere mõis Läänemaal) kui Tallinna piiskopil (Porkuni mõis Virumaal). Oma lauamõisad olid Kärkna kloostril.

1643. aastast oli Viimsi mõis Eestimaa kindralkuberneri lauamõis[1].

1651. aastal doneeriti Eestimaa rüütelkonnale Nabala, Kuimetsa ja Kaiu mõis, mille tuludest peeti kuni võõrandamiseni ülal Maanõunike Kolleegiumi.

Pärast Liivi- ja Eestimaa liitmist Vene riigiga anti mitmed valdused lauamõisatena kasutada ametiisikutele. Taebla oli Tallinna ülemkomandandi, Jaama Narva komandandi (kuni 1863) ja Sindi Pärnu komandandi (kuni 1835) lauamõis.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]