Lars Onsager
Lars Onsager (27. november 1903 – 5. oktoober 1976) oli norra päritolu peamiselt Ameerika Ühendriikides tegutsenud keemik ja füüsik, kes sai 1968. aastal Nobeli keemiaauhinna.
Nobeli keemiaauhinna 1968. aastal sai ta peamiselt oma termodünaamilisi süsteeme puudutava teooria eest.
Lars Onsager sündis Kristianias (Oslos) juristi perekonnas. Ta lõpetas 1925. aastal Trondheimis Norra tehnikaülikooli keemiainsenerina.
Aastal 1925 avastas ta vea Peter Debye ja Erich Hückeli elektrolüütide teoorias ning tegi sellesse parandused ioonide Browni liikumise kohta. Seejärel külastas ta Zürichis õppejõuna töötavat Peter Debyet ja rääkis talle oma täiendustest. Seepeale kutsus Peter Debye Lars Onsageri oma assistendiks. Selles ametis töötas ta kuni 1928. aastani.
Seejärel siirdus Lars Onsager Ameerika Ühendriikidesse, kus asus Baltimore'is Johns Hopkinsi Ülikoolis keemiat õpetama. Peagi sai talle selgeks, et pedagoogiannet tal pole. Sellest hoolimata õpetas ta seejärel Providence'is Browni Ülikoolis, kus tegeles statistilise mehaanika ja termodünaamikaga. Kui saabus ülemaailmne majanduskriis, pidi ta oma ametist loobuma, kuid sai peagi koha Yale'i Ülikoolis, kus töötas kuni pensionile jäämiseni 1972. aastal.
Aastal 1949 esitas Lars Onsager teooria vedela heeliumi ülivoolavuse kohta. Ta tegeles ka vedelkristallide uurimisega ning jää elektriliste omaduste ja metallide magnetiliste omaduste uurimisega.
Aastal 1945 sai Lars Onsager USA kodanikuks.
Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]
- 1947 – valiti USA Rahvusliku Teaduste Akadeemia liikmeks
- 1958 – Lorentzi medal
- 1975 – valiti Londoni Kuningliku Seltsi välisliikmeks
Mälestuse jäädvustamine[muuda | muuda lähteteksti]
Aastal 1993 asutati tema mälestuseks Lars Onsageri auhind.[1]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
