Laiendplaat

Allikas: Vikipeedia
PCI-Express laiendussiini käiv videokaart
PCI ja PCI-Express siinid

Laienduskaart on elektroonikalülitus elektroonikaseadmele mingisuguse täiendava funktsionaalsuse lisamiseks.

Arvutite laienduskaardid[muuda | muuda lähteteksti]

Arvutikomplektides ühendatakse laienduskaart tavaliselt emaplaadi laiendussiini.

Arvutikomplektide laienduskaartide valik on nii lai, et kõiki laienduskaartide tüüpe siin loetleda pole mõtet, kuid olulisemad laienduskaardid on graafikakaardid, helikaardid, võrgukaardid, TV- ja raadiokaardid, kontrollerid ja lisaväratid.

Laienduskaardi ühes servas on kontaktid, millega laienduskaart emaplaadi külge ühendatakse. Kaardi tagaküljel olevad pistikud võimaldavad kaardi külge ühendada väliseid sisend- ja väljundseadmeid. Olenevalt emaplaadi ja arvuti korpuse ehitusest on võimalik ühendada kuni seitse laienduskaarti.

Laienduskaarte on mitmesuguste mõõtmetega ja mõõtmed on standardiseeritud. Väiksemate arvutite jaoks kasutatakse madalamaid kaarte (low-profile).

Laienduskaarte, mis on mõeldud väliste seadmete ühendamiseks, nimetatakse sisend-väljund (I/O või Input/Output) kaartideks.

Laienduskaardi peamiseks eesmärgiks on lisada funktsioone ja võimalusi, mida emaplaat ei paku. Näiteks puudus enne 2000. aastat paljudel emaplaatidel sisseehitatud graafikakaart ning pildi kuvamiseks tuli emaplaadi külge laienduskaardi näol ühendada eraldiseisev graafikakaart.

Ajalugu ja kasutusvaldkonnad[muuda | muuda lähteteksti]

Esimene müügile tulnud arvuti, millel oli võimalus kasutada laienduskaarte, oli Micral N aastal 1973. Esimene arvuti, mis laienduskaarte ka reaalselt kasutas, oli 1974–1975. aastal toodetud Altair 8800. 1970ndate lõpuks kasutasid Intel 8080/Zilog Z80 põhinevad, CP/M operatsioonisüsteemil jooksvad, arvutid S-100 siine standardina. 1981. aastal esitles IBM koos IBM PC-ga ISA (Industry Standard Architecture) siini, mis tollal PC siini nime kandis. Ka 1983. aastal esitletud IBM XT kasutas sama siini, kuid väikeste muudatustega. 1984. aastal asendas XT 8-bitise ISA 16-bitine ISA, mida tunti AT siinina. Kuni 1997. aastani kasutas Compaq mõningatel oma emaplaatidel ka 32-bitist modifikatsiooni EISA (Extended ISA).

1993. aastal tõi Intel turule P5 baseeruvad Pentium protsessorid ning nendega koos ka PCI siini, mida küll tutvustati kui ISA asendusena 1991. aastal. PCI tehnoloogia (versioon 3.0) on kasutusel emaplaatidel ka tänapäeval. PCI toetab nn. sildamist ning seda on testitud kuni kümne seadme ühendamisega. 1997. aastal esitles Intel AGP siini, mis oli mõeldud videokaartide ühendamiseks. AGP seadmed on ühendatud PCI seadmega sildamise teel, kuid sellegipoolest toetab vaid ühte videokaarti korraga. Alates 2005. aastast on nii PCI kui AGP asemel kasutatud PCI-Express siini.

USB on saanud tunnustatud laiendussiiniks, eriti sülearvutitel. Kõik lisakaartide funktsioonid on võimalik saavutada ka USB teel, sealhulgas video-, võrgu-, talletus- ning helifunktsioonid. USB 2.0 kuulub ExpressCard liidese ja USB 3.0 ExpressCard 2.0 liidese alla.

FireWire ehk IEEE 1394 on jadasiini põhimõttel töötav liides, mida tutvustas Apple Inc. Tihti kasutatakse seda talletusseadmetel ja videokaameratel, kuid ka võrgu, video ja heli rakenduste juures. Mõningal määral on seda oma arvutitel kasutanud ka mõned personaalarvutite tootjad.

Laienduskaarte kasutavad ka paljud mängukonsoolid, mis töötasid mängukassettidega (nt. Sega Genesis). Kuigi need mängukassetid kvalifitseerusid laienduskaartide alla, kuna olid võimelised nii lugema kui kirjutama, ei ole tehniliselt oma füüsiliselt olemuselt siiski laienduskaardid.

Laiendussiinide (pesade) standardid[muuda | muuda lähteteksti]

Laienduskaartide tüübid[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Laiendplaat&oldid=6163267"