Lübecki õigus

Lübecki õigus (ius lubicense) oli keskaegne ja varauusaegne õigusnormide kogumik (linnaõigus), mis kehtis ligi sajas Mandri-Euroopa linnas, teiste hulgas Lübeckis, Kielis, Rostockis, Wismaris, Stralsundis, Greifswaldis, Tallinnas, Rakveres ja Narvas.

15. sajandi alguses elas linnades, milles kehtis Lübecki õigus, kokku umbes 300 000 inimest.

Trükis anti Lübecki õigus esimest korda välja 1586. aastal. Eestis on Lübecki õigus avaldatud Friedrich Georg von Bunge raamatus Die Quellen des Revaler Stadtrechts 1842. aastal.

Lübecki õigus Tallinnas[muuda | muuda lähteteksti]

Varaseim kirjalikult tõendatud linnaõiguslik daatum Tallinna ajaloos on 15. mai 1248, mil Taani kuningas Erik IV Adraraha andis siinsetele kodanikele "kõik õigused, mis on Lübecki kodanikel". Kuninga üriku algupärand pole säilinud, selle tekst on meieni jõudnud 1347. aastal tehtud ärakirja vahendusel. Vanimad Lübecki õiguse koodeksid Tallinnas on pärit (ladina keeles) 1257. ja (alamsaksa keeles) 1282. aastast. Arvatavasti kehtis Tallinnas varem Riia õigus.

Tallinn kui kujunev kaubalinn oli sinna asunud saksa päritolu kaupmeeste kaudu tõenäoliselt algusest peale seotud linnadega, kus Lübecki õigus juba kehtis. Lübecki õiguse kehtestamisel Tallinnas võisid kaupmeeskonna huvid oma osa etendada. Teisalt võis Taani kuningas kui Põhja-Eesti ala tollane valitseja ehk maahärra eelistada Tallinna puhul Lübecki õigust, tõkestamaks Riia mõju laienemist põhja suunas. Riias arenes 13. sajandi jooksul välja oma, Riia linnaõigus, mis hiljem käibis kokku 17 linnas Läti ja Eesti alal. Lübecki õigus kehtis Tallinnale lisaks veel vaid Narvas (kuni 1585. aastani, mil seal kehtestati Rootsi linnaõigus), Rakveres ja 17. sajandist ka Haapsalus (kus oli varem kehtinud Riia õigus). Toompeal ei kehtinud Lübecki õigus, vaid Eestimaa maaõigus.

1586. aastal retsipeeriti Tallinnas revideeritud Lübecki õigus sama aasta trükitud väljaandes. Veel kohaldati Tallinnas 1591. ja 1614. aasta laevanduskorda, 1655. aasta merekohtu protsessikorda ja 1662. aasta veksliseadust. Lübecki õiguse tõlgendamisel olid aluseks Friedrich Meviuse kommentaarid 1642. aastast.

Lübecki raad oli Tallinnale kuni 1584. aastani apellatsiooniinstantsiks, kuhu võis edasi kaevata Tallinnas langetatud kohtuotsuste peale (Tallinna raad oli omakorda Rakvere ja Narva apellatsioonikohus). Teisalt oli Tallinn kui Hansa Liidu liige seotud Lübeckiga kui Hansa juhtlinnaga. Nii oli Tallinn alates 13. sajandist integreeritud Kesk-, Ida- ja Põhja-Euroopa linnu hõlmavasse õigus-, kultuuri- ja majandusruumi.

Tallinna Linnaarhiivis säilitatakse viit Lübecki õiguse käsikirjalist koodeksit. Lübeckil endal pole alles ühtegi keskaegset Lübecki õiguse käsikirja. Lübecki õigus ei ole võrreldav moodsate õigusaktidega. Ta sisaldab raadi ja raehärrasid puudutavaid sätteid, tsiviil- ja kriminaalõiguslikke norme, ehitus- ja heakorraeeskirju, hõlmamata siiski kaugeltki kõiki linnaelu korraldamiseks vajalikke norme.

Tallinna õiguskorra põhialused püsisid 13. sajandist kuni 19. sajandi teise pooleni põhimõtteliselt muutumatuna. Maahärrad - algul Taani kuningad, siis Saksa ordu ning Rootsi ja Vene valitsejad - taaskinnitasid Lübecki õiguse kehtivust Tallinnas, tunnustades sellega vormiliselt linna autonoomiat. Vastavalt sellele oli Tallinna rael nii seadusandliku, täidesaatva kui ka kohtuvõimu pädevus.

Lübecki õigusele rajanev õiguskord ja omavalitsuse korraldus säilis Tallinnas kuni 19. sajandi viimase veerandini. Iseseisva eraõiguse normide koguna minetas Lübecki õigus oma tähtsuse 1865. aastal, kui jõustus Balti provintsiaalseadustiku III osa – Balti Eraseadus. Provintsiaalõigust ei loetud uueks seaduseks, vaid seni kehtinud õiguse kodifikatsiooniks.

Vene linnaseaduse kehtestamisega Balti provintsides 1877. aastal jäid Tallinna raele vaid kohtu funktsioonid. Lübecki õiguse ajastu sümboolseks lõpp-punktiks Tallinnas võib lugeda rae täielikku likvideerimist 1889. aastal. Balti eraseaduse kaudu püsis Lübecki õiguse mõju Eestis 1944. aastani. Esimese Nõukogude Liidu okupatsiooni ajal, 1. jaanuari 1941, kehtestati Vene NFSV Tsiviilkoodeks, kuid Eestis kehtiva õiguse määrusega taasjõustati alates 28. oktoobrist 1941 21. juunil 1940 Eestis kehtinud seadused.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]