Külmkatoodhuumlamp
Külmkatoodhuumlamp on torukujuline lahenduslamp, milles elektroodidele kõrge pingeimpulsi andmisel süttib püsiv huumlahendus. Huumlahendusega gaasneb helendus, mille värvus oleneb täitegaasist, kolvi klaasi värvusest või toru sisepinda katva luminofoori koostisest (luminofoorhuumlampides).[1]
Hõrendatud gaasi ja elavhõbedaauru sisaldava peene klaastoru otstes on elektroodid, mis mõlemad toimivad vaheldumisi katoodina vastavalt rakendatava pinge polaarsusele. Külmkatoodtoru ei vaja süütamiseks elektroodidel hõõgniite (nagu nt kaarlahendusel põhinevas luminofoorlambis), vaid elektronide emissiooni negatiivselt elektroodilt (katoodilt) kutsub esile järsk pingelang katoodi vahetus läheduses. Külmkatood siiski ei tähenda, et katoodid töötamisel külmaks jääksid, vaid seda, et elektronide emissioon ei toimu mitte termoemissiooni, vaid sekundaaremissiooni tulemusena huumlahenduses. Seejuures ei toimu elektroodimaterjali olulist aurustumist, mille tulemusena toru eluiga võib ulatuda 50 000 tunnini.
Sekundaaremissiooni kutsub esile tugev elektriväli vahetult katoodi juures. Sellises väljas toimub intensiivne gaasi ioonide ja aatomite omavaheline põrkumine, mille tulemusena vabanenud elektronid löövad katoodist eemaldudes aatomitest välja uusi elektrone – sekundaarelektrone. Kiirguse põhiosa eraldub positiivses lahendussambas.
Süütamiseks vajaliku kõrge pinge ja püsivaks tööks vajaliku toitepinge sagedusega umbes 50 kHz tekitab impulsstoiteallikaga elektrooniline liiteseadis. Lamp süttib kiiresti.
Värvilise valgusega külmkatoodtorusid kasutatakse laialdaselt reklaamvalgustuses.
Luminofoorhuumlambid ehk CCFL-lambid (lühend ingl k sõnadest Cold Cathode Fluorescent Lamp) olid pikka aega kasutusel kuvarite ja telerite LCD-ekraanide tagantvalgustuses, kuni asendati valgusdioodidega (LED/LCD-ekraanid).
Külmkatoodiga luminofoorhuumlampide valgusviljakus on väiksem kui kaarlahendusel põhinevatel luminofoorlampidel, seepärast neid töövalgustuseks ei kasutata.
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ ENE, 3.kd, 1988, lk 501.