Kuldtsiitsitaja
| Kuldtsiitsitaja | |
|---|---|
 Emaslind | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Linnud Aves |
| Selts |
Värvulised Passeriformes |
| Sugukond |
Tsiitsitajalased Emberizidae |
| Perekond |
Tsiitsitaja Emberiza |
| Liik |
Kuldtsiitsitaja |
| Binaarne nimetus | |
|
Emberiza aureola Pallas, 1773 | |
Kuldtsiitsitaja (Emberiza aureola) on linnuliik tsiitsitajalaste sugukonnast tsiitsitaja perekonnast.
Levila[muuda | muuda lähteteksti]
Kuldtsiitsitaja on levinud Euraasia taigavööndis Soomest läbi Siberi kuni Hiina kirdeosa, Korea, Jaapani põhjaosa, Kuriilide ja Kamtšatkani. Talvitub Aasia kaguosas Indiast ja Lõuna-Hiinast Malai saarestikuni. Soomes on ta väga haruldane ebajärjekindel haudelind, Eestis eksikülaline. Kuldtsiitsitajat nähti linnuvaatlusel Eestis esimest korda 1972. aasta juunis Soome lahes asuval Malusi saarel. [1]
Välimus[muuda | muuda lähteteksti]
Üldpikkus 14–15,5 cm.
Elupaik[muuda | muuda lähteteksti]
Kuldtsiitsitaja asustab lopsaka taimestikuga soiseid niite ja põõsastikke jõelammidel, metsaservi, subalpiinseid põõsasniite. Tema meeliselupaiku on kõrgrohustud, kus kasvab hobuoblika puhmaid. [2] [3]
Pesitsemine ja toit[muuda | muuda lähteteksti]
Pesa rajab maapinnale puhma varju. Kurnas 4–5 muna. Toiduks on putukad ja seemned.
Saabub mai lõpus-juuni alguses, lahkub augustis.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Leibak, E., Lilleleht, V., Veromann, H. (eds). Birds of Estonia. Status, Distribution and Numbers
- ↑ Jonsson, L. Euroopa linnud, Eesti entsüklopeediakirjastus 2000, lk 524
- ↑ Loomade elu Tallinn Valgus 1980
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Kuldtsiitsitaja andmebaasis eElurikkus
