Korsika vabariik
|
Korsika vabariik 1755–1769 | |||||
 | |||||
| Valitsusvorm | vabariik | ||||
|---|---|---|---|---|---|
| Riigipea | Pasquale Paoli | ||||
| Pealinn | Corte | ||||
| Religioon | katoliiklus | ||||
| Pindala | ~ 8680 km² | ||||
| Rahvaarv | ~ 130 000 – 200 000[1] | ||||
| Riigikeeled | korsika keel | ||||
| Rahaühik | soldo | ||||
| Hümn | Dio vi salvi Regina | ||||
| |||||
Korsika vabariik oli iseseisev riik, mis eksisteeris Korsika saarel aastatel 1755–1769.
Novembris 1755 kuulutas Pasquale Paoli välja Korsika iseseisvuse. Korsika eraldus sellega Genova vabariigist.
Uue riigi alusdokumendiks sai Paoli koostatud Korsika põhiseadus, mis oli üldse esimene valgustusajastu põhimõtete järgi loodud itaaliakeelne põhiseadus. Muuhulgas nägi see ette üleüldise naiste valimisõiguse.[2] Vabariigil oli olemas haldus- ja kohtusüsteem, samuti moodustati oma kaitsejõud.
Korsika vabariigile tegi lõpu mais 1769 saare okupeerinud Prantsusmaa armee.
Eellugu[muuda | muuda lähteteksti]
Esimesed ülestõusud[muuda | muuda lähteteksti]
Pikemalt artiklis Korsika ajalugu
Kui välja arvata üksikud lühikesed perioodid, oli Korsika saar olnud Genova vabariigi võimu all alates 1284. aastast.[3] Sel aastal saavutas Genova Meloria lahingu tulemusel kontrolli varem Pisa vabariigile kuulunud saare üle. Vaatamata pikka aega kestnud võõrvõimule jäid korsiklased neile peale surutud feodalismi ja võõrvõimu rõhumise vastu vaenulikuks. 18. sajandil kogusid iseseisvusideed valgustusajastu ideaalide mõjul uuesti jõudu. Majandusliku olukorra halvenemisel ja maksukoormuse suurenemisel puhkesid 1729. aastal esimesed rahutused. Märtsis 1729 rüüstasid ülestõusnud Bastia, sama aasta novembris valisid nad oma juhtideks Luigi Giafferi ja Andrea Ceccaldi.[4]
Genova ei suutnud ülestõusu maha suruda ja pöördus abi saamiseks Saksa-Rooma keisri Karl VI poole, kelle väed randusid Korsikal 1731. aastal. Kuigi algul õnnestus sakslastel mäss maha suruda, puhkesid rahutused 1734. aastal uuesti. Ülestõusu asusid juhtima taas Luigi Giafferi ja hilisema Korsika vabariigi rajaja Pasquale Paoli isa Giacinto Paoli.[4] Alles 1736. aastal sõlmiti keiserlike vägede ja ülestõusnute vahel rahuleping, millega tehti korsiklastele mitmeid järeleandmisi. Genova võimud ei pidanud aga lepingu tingimustest kinni ja peatselt vallandusid kokkupõrked uuesti. Selle konflikti ajal 1735. aastal kirjutas korsiklasest advokaat Sebastiano Costa ka Korsika põhiseaduse esimese mustandi.
Korsika kuningriik[muuda | muuda lähteteksti]
- Pikemalt artiklis Korsika kuningriik (1736)
Mõned eksiilis viibivad Korsika iseseisvuslased kohtusid saksa seikleja Theodor Stephan von Neuhoffiga, kes lubas toetada nende tegevust saarel ja tuua neile appi Tunise bei väeüksused. Iseseisvuslaste edu korral soovis ta vastutasuks uue riigi kuningatrooni. Ta randus Tuneesia vägedega Korsikal märtsis 1736 ja kuulutas aprillis kuningriigi pealinnaks valitud Cerviones välja konstitutsioonilise monarhia, asudes valitsema Teodoro I nime all. Vastuolud Korsika sisemaa elanikega, genovalaste aktiivne propaganda ja mereblokaad sundisid teda abi otsimiseks saarelt novembris 1736 lahkuma. Sellega lõppes ka tema kuningriik. Järgmistel aastatel püüdis von Neuhoff Korsikal uuesti võimule pääseda, kuid tulutult.
Korsiklaste võitlus iseseisvuse eest siiski ei lõppenud. 1737. aastal kutsusid genovalased appi Prantsusmaa väed eesotsas markii Jean-Baptiste Desmarets de Maillebois'ga ja nende abil õnnestus ülestõus 1740. aastaks maha suruda. Ülestõusu juhid pagendati, üks neist, Giacinto Paoli põgenes koos oma poja Pasqualega Napolisse. Järgmistel aastatel valitsesid Korsikat Genova nimel prantslased, kes lahkusid saarelt 1741. aastal.[4] Seejärel vallandusid rahutused uuesti. Iseseisvuslased leidsid tuge Genova vaenlaselt Sardiinia kuningriigilt ning Austria pärilussõja (1740–1748) raames aset leidnud sõjategevuses Genova ja Sardiinia vahel toetasid korsiklased sardiinlasi.
Rajamine[muuda | muuda lähteteksti]
1751. aastal lükkasid Korsika iseseisvuslased tagasi Genova kuberneri pakutud reformid ja tegid Gian Petro Gafforile ülesandeks moodustada alternatiivne valitsus. Järgmisel aastal Gaffori mõrvati ja ajutise valitsuse juhiks nimetati Clemente Paoli, kes kutsus oma sugulase Pasquale Paoli koju tagasi. Pasquale oli veetnud oma nooruse eksiilis Napolis ja teeninud koos isaga Napoli kuningriigi armees. Ühtlasi oli ta jätkanud humanistliku hariduse omandamist filosoofi Antonio Genovesi juhendamisel. Korsikale tagasi jõudnuna valiti ta aprillis 1755 Morosaglia esindajana rahvuskogusse. Sama aasta 15. juulil Casabianca Püha Antoniuse kloostris kogunenud rahvuskogu valis Pasquale Paoli Korsika rahva kindraliks (valitsuse ja sõjavägede juhiks). Iseseisva Korsika pealinnaks sai Corte.[5]
Ülestõusnute juhtide üks esimesi ülesandeid oli koostada Korsika riigi põhiseadus. See töötati välja kuudel pärast uue valitsuse moodustamist, esitati kinnitamiseks põhiseaduslikule kogule ja jõustati novembris 1755. Seda peetakse Korsika vabariigi loomiseks[3]. Uus põhiseadus lähtus genovalaste rajatud ja korsiklastele mitte eriti meelepärasest institutsionaalsest struktuurist, püüdes seda parandada ja täiustada. Võttes arvesse, et Paoli töötas tõeliselt valgustatud põhiseaduse välja eriolukorras, keset sõda, geograafilist ja poliitilist isolatsiooni, sai ta Euroopa valgustatud ringkondades väga populaarseks. Tema põhiseadus mõjutas ilmselt ka hilisemaid ülestõusnuid Põhja-Ameerikas, kes inkorporeerisid mitmed sarnased põhimõtted 1787. aastal Ameerika Ühendriikide põhiseadusse.
Korsika põhiseadus pälvis oma erakordse uuenduslikkusega tähelepanu üle kogu Euroopa ja hiljem, 1760. aastate alguses, palus Paoli selle täiustamisel abi prantsuse filosoofilt Jean-Jacques Rousseau'lt. Rousseau küll ise Korsikale seadust täiustama ei tulnud, kuid elas siiralt kaasa Paoli ideedele ja püüdlustele.[6]
Uue valitsuse esimestel kuudel pidi Paoli pidama sisevõitlust Emanuele Matra juhitud ja prantslaste toetatud dissidentidega, kes ei olnud nõus Paoli valimisega. Paoli pooldajatel õnnestus nendest novembris võitu saada. Matra saadeti Korsikalt välja, kuid mõned tema pooldajad jätkasid veel aastaid relvastatud vastupanu Paoli valitsusele.
Sõjategevus Genova vastu[muuda | muuda lähteteksti]
Pärast edukaid sõjakäike õnnestus Paolil genovalased Korsikalt suuremas osas välja kihutada, nende kontrolli alla jäid vaid mõned sadamalinnad.[3]
1756. aastaks olid genovalased korsiklastele taas nii alla jäänud, et olid sunnitud saarele abiks tooma palgasõdurid, peamiselt šveitslased ja sakslased. Nad püüdsid rünnata Paoli peakorterit Furianit Bastia lähistel, kuid tulutult. Suur osa palgasõduritest läks korsiklaste poolele üle ja kui korsiklastel poleks olnud puudust kahuritest, oleks nad võinud isegi genovalaste kindlused rannikul hõivata.[7]
Sõjaliselt õnnestus vabariigil saavutada merel mitmeid võite Genova laevastiku üle. 1761. aastal lükati tagasi Genova ettepanek rahu sõlmimiseks. Doodž Agostino Lomellino lubas rahuldada kõik korsiklaste vajadused, tagada neile ausa kohtupidamise ja edendada Korsika kaubandust. Paolile lubati anda Genova vägedes kindrali auaste. Korsika parlament lükkas aga ettepaneku tagasi, teatades, et igasuguse rahu eeltingimuseks on Korsika iseseisvuse tunnustamine. 1762. aastal püüdis Genova korraldada vandenõu Paoli kukutamiseks, kuid seegi kukkus läbi.[8]
Reformid[muuda | muuda lähteteksti]
Pärast iseseisvuse kindlustamist asus Pasquale Paoli valitsuse organiseerimisele ja viis läbi mitmed olulised reformid. Riigi pealinnas Cortes asutas ta Korsika esimese ülikooli ja kogu saare kattis ta korraliku koolivõrguga[5]. 1757. aastal asutas ta saare kaitsepühaku Devota auks Püha Devota ordeni, millest sai uue riigi kõrgeim autasu.
Asutati parlament, mis hakkas kandma Dieta nime. Selle moodustasid ringkondadest kolmeks aastaks valitud saadikud. Kehtestati üleüldine valimisõigus: kuigi ka varem olid Korsikal naised saanud osaleda linnapeade ja teiste kohalike ametnike valimisel, laienes nüüd valimisõigus kõigile vähemalt 25-aastastele iseseisvatele naistele, see tähendab vallalistele neidudele ja lesknaistele.[9]
1758. aastal laiendas ta Isola Rossa sadamat, et pakkuda konkurentsi Genova vabariigile ustavaks jäänud Algajola linnale. Hiljem sai sellest Korsika laevastiku baas.[10]
1761. aastal hakkas Korsika vabariik Muratos vermima oma raha, millele oli graveeritud Korsika traditsiooniline sümbol, mauri pea. Majandus- ja põllumajandusreformide käigus kuivendati soid ja hakati kasvatama mitmeid uusi põllukultuure, muuhulgas jõudis just sel ajal Korsikale kartulikasvatus. Rajati oma kaubalaevastik, mis hakkas tegutsema ka genovalaste vastu. Kohtusüsteem muudeti efektiivsemaks.
Paoli ideed iseseisvusest, demokraatiast ja vabadusest pälvisid mitmete filosoofide nagu Jean-Jacques Rousseau', Voltaire'i, Guillaume Thomas Raynali ja Gabriel Bonnot de Mably' toetuse. James Boswelli 1766. aastal ilmunud raamat "An Account of Corsica" tõi Paolile tuntust üle Euroopa.[11]
Diplomaatiliselt ei olnud Korsika vabariik sama edukas, saare iseseisvust tunnustas ainult Tunise bei.[11]
Prantsusmaa invasioon[muuda | muuda lähteteksti]
Samal ajal tõusis Korsika üha enam Prantsusmaa huviorbiiti. Kuna Korsika iseseisvuslased olid lähedastes suhetes Suurbritanniaga, kartis Prantsusmaa saare langemist oma põhirivaali mõju alla ja oli juba aastaid genovalasi võitluses korsiklastega rahastanud. Nähes genovalaste nõrkust, hakkas kuningas Louis XV nõudma Prantsuse vägede paigutamisest genovalaste tugipunktidesse. Genova esindaja Pariisis oli lõpuks sunnitud nõustuma Ajaccio, Bastia, Calvi ja San Fiorenzo mehitamisega prantslaste poolt.[7] Vastav kokkulepe allkirjastati 1764. aastal ja kandis Compiègne'i lepingu nime. Ühtlasi sõlmisid prantslased korsiklastega kahepoolse rahu, mis kestis neli aastat.[12] Paoli oli sellega isegi rahul, sest see võimaldas lõpetada vaenutegevuse saarel, ja kuigi prantslased olid genovalastele lubanud, et korsika iseseisvuslasi ei lubata nende kontrolli all olevatesse linnadesse, prantslased tegelikult seda tingimust ei jälginud ja Korsika vabariigi alamad said võimaluse liikuda vabalt ka prantslaste mehitatud linnades.[7]
1767. aastal sundis Korsika vabariigi laevastik Genova vabariigi laevastiku Capraia saare juures taganema. Väsinud ja nõrgestatud 40 aastat kestnud konfliktist, müüs Genova vabariik 15. mail 1768 Versailles' lepinguga Korsika Prantsusmaale[12]. Suvel 1768 hakkas Prantsusmaa suurendama oma sõjalist kohalolekut saarel ja valmistuma Korsika võtmiseks oma kontrolli alla: seni 4 pataljonist koosnenud "rahuvalveüksuse" koosseisu suurendati 16 pataljonini. 7. augustil 1768 lõppes Korsika ja Prantsusmaa vahel kehtinud rahu.[12]
Korsiklased ei leppinud siiski iseseisvuse kaotusega ja sügisel vallandus sõjategevus. 5.–9. oktoobrini 1768 toimunud Borgo lahingus said prantslased lüüa. Nende kaotusele aitasid kaasa ühelt poolt prantslaste liigne enesekindlus ja halb ettevalmistus ning teiselt poolt korsiklaste suur võitlustahe ja maastiku parem tundmine. 10. oktoobril oli sunnitud alistuma ka prantslaste garnison Borgos, kuhu kuulus 530 meest ja 20 kahurit.[13]
1769. aasta algul suurendasid prantslased vägede arvu Korsikal 24 000 meheni ja hakkasid senisest veelgi ulatuslikumalt rajama teedevõrku sõjaväe logistika paremaks korraldamiseks. Märtsis kehtestas Korsika vabariik vastusena üldmobilisatsiooni kõigi 16–60-aastaste meeste seas. Krahv Noël Jourda de Vaux' juhtimisel ründasid Prantsuse väed Paoli vägesid kolmeharuliselt, sundides teda võitlema ja ähvardades samal ajal läbi lõigata tema taganemistee.[13]
8. mail 1769 toimunud Ponte Nuovo lahingus ründasid Paoli üksused krahv de Vaux' vägede ühte osa, kuid sattusid tema teiste üksuste tule alla ja olid sunnitud taganema. Prantslased jälitasid seejärel Paolit ja tema toetajaid läbi Korsika, kuni ta põgenes 13. juunil Suurbritanniasse.[13]
Saarel jätkus küll veel partisanivõitlus, kuid iseseisvus oli kaotatud. Prantslased vastasid partisanidele terrori, teedeehituse ja laastatud maa taktikaga. 1770. aastaks oli vastupanu maha surutud ja Korsika muudeti Prantsusmaa provintsiks.[13]
Järellugu[muuda | muuda lähteteksti]
Korsika minek Prantsusmaa koosseisu võimaldas Prantsusmaal sõjaväelist karjääri teha ja tõusta hiljem Prantsusmaa keisriks 1769. aastal sündinud korsika poisil, kes sai tuntuks Napoleon I nime all.[13]
Korsika vabariigi langus valmistas kõige enam meelehärmi Suurbritanniale, vabariigi peamisele liitlasele ja toetajale: saart peeti ülimalt oluliseks Suurbritannia huvidele Vahemere lääneosas ja selle vallutamist prantslaste poolt peeti Briti valitsuse läbikukkumiseks.[14] Paljud emigreerunud korsika iseseisvuslased võitlesid Ameerika iseseisvussõjas Suurbritannia poolel, paistes eriti silma Gibraltari suure piiramise ajal Prantsusmaa ja Hispaania vägede poolt.
Korsiklaste iseseisvuspüüdlused aga ei lakanud ja uuesti õnnestus Paolil lühiajaliselt Korsika iseseisvus taastada niinimetatud Inglise-Korsika kuningriigi loomisega (eksisteeris aastatel 1794–1796). Siiski ei suutnud Briti armee ja laevastik ka sel korral saart kaitsta ning see langes uuesti Prantsusmaa võimu alla.
1976. aastal moodustati Korsika saarel Korsika Rahvuslik Vabastusrinne, mis nõuab saare iseseisvumist ja vabariigi taastamist ning on kasutanud nende eesmärkide saavutamiseks (tulutult) vägivalda.[3]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Caird, H. L. The History of Corsica London, Fisher Unwin, 1899, 143.
- ↑ Felli, Lucien. La renaissance du Paolisme. – Pasquale Paoli, père de la patrie corse / ed. M. Bartoli. Albatros, 1974, 29.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 The New Encyclopaedia Britannica. Chicago, Encyclopaedia Britannica, 1994, 652.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 There Are No Letters Like Yours: The Correspondence of Isabelle de Charrière and Constant D'Hermenches University of Nebraska Press, 2002, 407–408.
- ↑ 5,0 5,1 Corte Napoleon.org (vaadatud 27.03.2015)
- ↑ Caird, H. L. The History of Corsica London, Fisher Unwin, 1899, 149.
- ↑ 7,0 7,1 7,2 Caird, H. L. The History of Corsica London, Fisher Unwin, 1899, 125–126.
- ↑ Caird, H. L. The History of Corsica London, Fisher Unwin, 1899, 147–149.
- ↑ Kulinski, A.; Pawlowski, K. The Atlantic Community. – The Titanic of the XXIth Century. WSB-NLU, 2010, 96.
- ↑ Caird, H. L. The History of Corsica London, Fisher Unwin, 1899, 131–132.
- ↑ 11,0 11,1 Thrasher, Peter Adam. Pasquale Paoli: An Enlightened Hero 1725–1807. Hamden, CT, Archon Books, 1970, 117.
- ↑ 12,0 12,1 12,2 There Are No Letters Like Yours: The Correspondence of Isabelle de Charrière and Constant D'Hermenches University of Nebraska Press, 2002, 403.
- ↑ 13,0 13,1 13,2 13,3 13,4 European Warfare, 1660–1815 ed. Jeremy Black. Taylor & Francis, 1994, 155–156.
- ↑ Simms, Brendan. Three Victories and a Defeat: The Rise and Fall of the First British Empire, 1714–1783. London, Penguin Books, 2008, 663.