Konrad Adenauer

Konrad Hermann Joseph Adenauer (5. jaanuar 1876 Köln – 19. aprill 1967 Bad Honnef) oli Saksamaa ja Lääne-Saksamaa poliitik, katoliikliku Tsentrumipartei liige 1906. aastast ning üks Kristlik-Demokraatliku Liidu rajajaid.

Adenauer oli hariduselt jurist.

Ta oli 1917–1933 Kölni ülemlinnapea ning 1920–1933 Preisi Riiginõukogu president.

Pärast esimest maailmasõda kaalus ta eraldi Reini riigi loomist kas Saksamaa koosseisus või väljaspool seda.

Weimari Vabariigi ajal oli Adenauer Preisi Landtag'is.

Pärast natsionaalsotsialistide võimuletulekut Saksamaal vabastati Adenauer kõigist ametitest ning 1934. ja 1944. aastal oli ta mõned kuud vangis.

Maist oktoobrini 1945 oli Adenauer jälle Kölni ülemlinnapea. Ta osales Kristlik-Demokraatliku Liidu ülesehitamises Briti okupatsioonitsoonis. Aastatel 1946–1949 oli ta KDL-i tsooniesimees, 1950–1966 KDL-i üleriigiline esimees.

Aastatel 1948–1949 oli ta Parlamentaarse Nõukogu liige ja esimees. Aastal 1949 valiti ta Bundestagi liikmeks ning 15. septembril Saksamaa Liitvabariigi esimeseks liidukantsleriks. Sellesse ametisse jäi ta 15. oktoobrini 1963, kui ta oli sunnitud tagasi astuma. Aastatel 1957–1961 oli KDL-il absoluutne enamus.

Adenaueri valitsuse juhtimisel jõudis Lääne-Saksamaa suveräänsuseni (Pariisi lepingud 1954) ja NATO-sse astumiseni 1955. Kindlustusid parlamentaarne demokraatia ja sotsiaalne turumajandus, milles oli tähtis osa Ludwig Erhardil. Adenauer oli tugev juht, kelle valitsemisviisi nimetati kantsleridemokraatiaks. See tõi kaasa nii suure autoriteedi kui ka tugeva vastuseisu opositsioonilises avalikus arvamuses.

Aastatel 1951–1955 oli ta ka välisminister. Ta rõhutas Saksamaa ja Prantsusmaa häid suhteid kui Euroopa poliitilise ühinemise alust. Samuti taotles ta häid suhteid Iisraeliga ning osales rahvusvaheliste organisatsioonide rajamises (Euroopa Söe- ja Terasekoondis 1951, Euroopa Kaitsekoondis 1952, Euroopa Majandusühendus ja Euroopa Aatomienergiakoondis 1957). Ta ignoreeris Stalini noodis 1952 tehtud ettepanekut Saksamaa taasühendada, jättes ta väljapoole sõjalisi liite: Adenauer pidas sõjalist liitu Lääne-Euroopa riikidega hädavajalikuks. Aastal 1955 saavutas ta Moskvas viimaste saksa sõjavangide tagasituleku, mille hind oli diplomaatiliste suhete sõlmimine Nõukogude Liiduga.

Adenaueri poliitikat kritiseerisid üha rohkem nii Saksamaa Sotsiaaldemokraatlik Partei kui ka avalikkus, samuti toodi esile tema kõrget iga. Eriti Spiegeli afäär (1962) kahandas Adenaueri populaarsust ja autoriteeti. 1961. aasta Bundestagi valimistega kaotas Kristlik-Demokraatlik Liit absoluutse enamuse ning koalitsiooniläbirääkimistel Vaba Saksa Partega oli Adenauer sunnitud lubama oma ametiaega piirata. Tema oma partei soovis kantsleriks populaarset Ludwig Erhardit. Nõnda astuski Adenauer 15. oktoobril 1963 tagasi, kuid jäi poliitiliselt aktiivseks.