Koluvere piiskopilinnus

Allikas: Vikipeedia
Koluvere linnus ja vallikraavid
Koluvere linnus ja vallikraav
Koluvere linnuse sild üle Liivi jõe
Koluvere linnuse kivisild

Koluvere piiskopilinnus (saksa keeles Lode, Schloß Lode; soome keeles on kasutatud ka Lukkolinna)[1] on Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas Risti-Virtsu maantee ääres asuv endine Saare-Lääne piiskopilinnus. See on Eesti ehitismälestis ja Läänemaa oluline vaatamisväärsus.[2]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Piiskopilinnusena[muuda | muuda lähteteksti]

Koluvere piirkond ja Läänemaa vallutati 13. sajandi alguses Taani kuninga vägede poolt. Pärast 1224. aasta ülestõusu ebaõnnestunud katset ristisõdijatest vabaneda läks Läänemaa Mõõgavendade ordu kätte. 1228. aastal moodustati Saare-Lääne piiskopkond, mille keskus rajati Lihulasse. Kullamaale jäi piiskopkonna stiftifoogti residents ja stiftifoogt oli Johannes de Lode. 1234. aastal vallutasid ordurüütlid Kullamaa linnuse ning maksustasid ümbruskonna vasallid ja vastristitud.

Koluvere linnus rajati aastatel 1234–1238, kuna stiftifoogti Johannes de Lode pojad, Odewarus Lode ja Henricus Lode ei soovinud uue maahärra Saare-Lääne piiskopi Heinrich I (1234–1260) võimule alluda. 1238 palus paavsti legaat Liivi ordult abi Kullamaa kihelkonna tagasivallutamiseks vendade Lodede käest. 13. sajandi teisel poolel puhkes uus konflikt Liivi ordu ja Saare-Lääne piiskopkonna vahel maavalduste pärast. Ordu vallutas paavsti legaadi palvel vallutasid ordurüütlid kihelkonna ja Koluvere linnuse, mis jäi nende kätte mitmeks aastaks. Sisetülide käigus linnus hävitati ja sellest linnusest, mis asus samal kohal, ei ole meie ajani midagi säilinud. Vennad Loded põgenesid aga taanlaste juurde Tallinna.

Tänaseni säilinud Koluvere linnuse osade ehitust alustati 13. sajandi lõpus pärast Lodedele kuulunud linnuse hävitamist. Säilinud linnuse peahoone pärineb piiskop Winrich von Kniprode valitsusajast 1383–1419. Esialgu oli Koluvere ilmselt nelinurkne tornlinnus, külgede pikkusega 9,2 meetrit. Põhikorruse mõigasroietega võlvlagi lubas oletada torni olemasolu juba 13. sajandi lõpust.

14. sajandi algul alustati torni juurde konvendihoone tüüpi linnuse ehitust, mille kagutiivas asusid refektoorium ja kabel, põhjatiivas eluruumid. Edelatiib ei ole säilinud. Konvendihoone siseõue ümbritses ristikäik. Nelinurkse hoone küljepikkused olid 42×45 meetrit. Linnus asus ülespaisutatud Liivi jõe saarel, millele oli kaitsevõime suurendamiseks lisaks kaevatud vallikraavid. Soisele pinnasele ehitatud linnusehoonete vundamentide alla olid palkidest parved. Pärast 1541. aastat ehitati värava kaitseks Liivi jõe poolsesse nurka ümmargune suurtükitorn.

Koluvere linnust (Schlosse Lode) on kirjalikult esmamainitud 1427. aastal. 1496. aastal on dokumentides esmamainitud Koluvere mõisa.

Koluvere linnus oli 1439. aastast alates üks Saare-Lääne piiskoppide residentslinnus. Ühtlasi oli Koluvere Läänemaa stiftifoogti asupaik, kes juhtis piiskopkonna läänistamata maade ilmalikku haldust (majandamist). Koluvere linnus oli üks neist linnustest, kus asusid piiskopi sõjasulased (palgasõdurid).

Koluvere linnus sillalt vaadatuna
Koluvere linnus (2012)
Väravatorn
Suurtükitorn

Saare-Lääne piiskopkonna siseses võimuvõitluses vallutas koadjuutor Wilhelm 1532. aastal Koluvere. Piiskop Reinhold von Buxhövden sai linnuse tagasi 1534. aastal ja elas seal kuni surmani 2. mail 1557. Konvendihoone seinal võib näha tema raidkivist vapi kujutist. Pärast Reinholdi surma läks Koluvere linnus piiskop Johann V von Münchhauseni ja tema venna stiftifoogt Christoph von Münchhauseni valdusse. Vennad müüsid piiskopkonna koos linnustega Taani kuningale Frederik II-le, kes andis selle 1560 oma vennale hertsog Magnusele. 1560. aastal üritasid linnust vallutada ka eesti talupojad Koluvere ülestõusu käigus, kuid see jäi vallutamata.

Liivimaa sõjas[muuda | muuda lähteteksti]

Alanud Liivi sõja ajal vallutasid Koluvere linnuse 1564 rootslased Henrik Klasson Horni juhtimisel. 23. jaanuaril 1573 toimus linnuse lähedal Koluvere lahing rootsi palgasõdurite (mõisameeste) ja Moskva suurvürstiriigi vägede vahel. Koluvere jäi rootslastele, kuid kuna palgasõduritel oli palk saamata, loovutasid nad Koluvere koos Haapsalu ja Lihula linnusega ning nende juurde kuuluva maaga palgasõduritele palga katteks kuni palga saabumiseni. 1575. aasta algul võttis linnused pikkade läbirääkimiste tulemusel üle Taani kuninga esindaja Claus von Ungern.

27. jaanuaril 1576, Vene-Rootsi sõjas vallutas Koluvere linnuse Moskva suurvürsti venelastest ja tatarlastest koosnev vägi. 22. juulil 1581 võtsid rootslased Karl Henriksson Horni juhtimisel linnuse tagasi.

17. sajandil kaotas Koluvere linnus sõjalise tähtsuse ja kustutati kindluste nimistust.

1646 kinkis Rootsi kuninganna Kristiina Koluvere mõisa koos 28¾ adramaa suuruse maavaldusega kindralleitnandile ja maanõunikule Friedrich von Löwenile. Löwenite suguvõsa valduses oli Koluvere mõis kuni 1771. aastani.

Venemaa keisririigis[muuda | muuda lähteteksti]

1771. aastal kinkis Katariina II Koluvere mõisa oma favoriidile Grigori Orlovile. Sel ajal hoidis Katariina II seal vangistuses Württembergi printsessi Auguste Karolinet, kes saadeti sinna 1787. aastal, suri saladuslikult 16. septembril 1788 ja maeti Kullamaa kirikusse. 1797. aastal sai krahv Friedrich Wilhelm von Buxhoeveden, kes abiellus Katariina II ja Grigori Orlovi tütre Natalja Grigorjevna Aleksejevaga, mõisa ametlikult kingituseks, tegelikult aga päranduseks. Mõis jäi Buxhoevedenite suguvõsale kuni riigistamiseni 1919. aastal.

Mõisa ajal kerkis sinna imposantne majandushoonete kompleks ning maaliline park sammaspaviljoni, tiikide ja kaarsillaga, mida ehtisid obeliskid. Aastail 1840 ja 1905 linnuse peakompleks põles ja taastati uusgooti stiilis (tornide sakmelised rinnatised, teravakaarsed aknaavad jms, mis hiljem eemaldati).

Alates 1924. aastast oli linnuses kasvatusasutus, alates 1963. aastast hooldekodu. Alates 2001. aastast oli linnus kasutuseta.

Linnus tänapäeval[muuda | muuda lähteteksti]

2005. aastal müüdi linnus eravaldusse.[3] 1. septembril 2008 varises kokku Koluvere linnuse kivisild.[4][5]

13. jaanuaril 2005 võttis Muinsuskaitseamet vastu leevendavad tingimused, mille kohaselt on Koluvere linnuses lubatud tavapärased hooldustööd ning nende käigus (näiteks läbijooksvate katuste parandamiseks ja aukude täiteks) tohib kasutada käepärast materjali.[6]

Vaade üle Liivi jõe Koluvere piiskopilinnusele (2005)

Koluvere mõisa lähedal on 13,7 ha suurune Koluvere mõisa park, mis alates 1964. aastast on looduskaitse all.

22. veebruaril 2008 avaldas Eesti Ekspressi kultuurilisa Areen loetelu Eesti Vabariigi ajaloo 90 kõige kultuurivaenulikumast teost ja 31. kohale oli seal paigutatud heas korras Koluvere piiskopilinnuse erastamine.[7]

2015. aastal tunnustati Aivar Reivikut ja OÜ Argonfeldi Lääne maavalitsuse tänukirjaga lossi renoveerimise eest.[2]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ Iso Tietosanakirja VIII, Kirjastus OÜ Otava, Helsingi 1935
  2. ↑ 2,0 2,1 Koluvere lossi omanik Aivar Reivik saab Lääne maavalitsuse tänukirja Lääne Elu 20. veebruar 2015
  3. ↑ Koluvere lossi sai OÜ Argonfeld, Lääne Elu, 10. detsember 2005
  4. ↑ Muinsuskaitsealune Koluvere lossi kivisild varises esmaspäeval kokku, Lääne Elu, 4. september 2008
  5. ↑ (VIDEO) Reiviku osalusega firma on Koluvere vana sillaga kimpus, ERR Uudised, 21. september 2008
  6. ↑ Kultuurimälestiste riiklik register: Koluvere linnus vallikraaviga
  7. ↑ Eesti Vabariigi ajaloo 90 kõige kultuurivaenulikumat tegu: Koht 31. Keskaegse ja heas korras Koluvere piiskopilinnuse erastamine Areen, 22. veebruar 2008

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Ene Pajula. Mis saab Koluvere lossist, Maakodu, september 2001, lk10-15
  • Ants Hein. Koluvere. Tallinn: Hattorpe 2009 ISBN 9789985907344
  • Koluvere loss otsib kosilast, Lääne Elu, 18. november 2000.
  • Koluvere loss võib hävida, Lääne Elu, 7. juuli 2001.
  • Koluvere loss ootab ostjat, Lääne Elu, 2. oktoober 2003.
  • Maavalitsus müüb keskaegse Koluvere lossi, Eesti Päevaleht Online, 5. mai 2005.
  • Koluvere loss leidis ostja, Lääne Elu, 1. detsember 2005.
  • Koluvere lossist võib saada viie tärniga vanadekodu Eesti Päevaleht, 1. veebruar 2006.
  • Koluvere lossi uus omanik ei tee kiireid plaane, Lääne Elu, 2. veebruar 2006.
  • Miljonite kroonide eest ajalugu ja hullud naabrid pealekauba Eesti Päevaleht 12. oktoober 2006.
  • Koluvere lossis käivad arheoloogilised kaevamised, Nädaline, 31. juuli 2007.
  • Koluvere lossi ehitus võib aastateks venima jääda, Lääne Elu, 13. september 2007.
  • Koluvere lossi uus katus valmib sügiseks, Lääne Elu, 14. mai 2009.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Koluvere_piiskopilinnus&oldid=6547072"