Koknese vürstiriik
Koknese vürstiriik oli 13. sajandi alguses eksisteerinud vürstiriik keskusega Koknese linnuses tänapäeva Lätis.
Tõenäoliselt Polotski vürstiriigist vasallsõltuvuses olnud suhteliselt väike (umbes 20 × 50 km suurune) ja mitte väga tiheda asustusega vürstiriik asus Daugava jõe paremal kaldal Riiast u 100 km ülesvoolu. Ta piirnes läänes Väina liivlaste ja lõunas seelide asualaga, põhjas ja idas Jersika vürstiriigiga. Koknese ülemklass, kus domineeriva osa moodustasid venelased, oli õigeusklik ja vürstiriigis asus ka üks varasemaid kirikuid Baltimaadel. Lihtrahvas, peamiselt latgalid ja seelid, ilmselt veel ristiusustatud ei olnud. Samas on avaldatud arvamust, et venelaste (Henriku Liivimaa kroonikas rutheni) all võidi tol ajal etnilise grupi asemel mõelda üldiselt kõiki õigeusklikke.[1][2][3]
Koknese vürstiriigi rajamise aeg pole teada, seda on esmamainitud Henriku Liivimaa kroonikas seoses 1205. aasta sündmustega, mil Väina liivlaste vastasel sõjakäigul olnud Riia piiskopi Alberti ristisõdijad hävitasid Koknese naabruses asunud Aizkraukle linnuse ja Koknese valitseja Vjatško sõitis nende juurde ning sõlmis rahu.[4] 1207. aastal käis Vjatško Riias ja leppis Albertiga kokku, et piiskop abistab teda leedulaste kallaletungide tõrjumisel ja vürst annab talle vastutasuks poole oma valdustest ja Koknese linnusest. Täitma seda lepet siiski kohe ei hakatud.[5]
Kuna Vjatško olevat Lielvārde foogti Danieli inimesi tülitanud, siis hõivas too oma kaaskonnaga 1208. aastal üllatusrünnakuga Koknese linnuse, vangistas vürsti ja röövis ta vara. Toimunust kuulnud Albert käskis Vjatško vabastada ja vara tagastada, kutsus ta Riiga ja andis hüvitiseks kalleid kinke. Samas saatis ta vastavalt varasemale kokkuleppele Koknesesse 20 sakslasest sõjameest ja müürseppa sealset linnust leedulaste vastu kindlustama. Kui Vjatško Riias viibides teada sai, et ristisõdijad on Liivimaalt lahkumas, andis ta peagi käsu tema juures viibinud sakslaste tapmiseks ja palus Polotski vürsti Vladimirit, et see ristisõdijate äraolekut kasutades Riia vallutaks. Koknese sakslastest pääses aga kolm põgenema, kes viisid sõna juhtunust Daugavgrīvasse, kus piiskop koos ristisõdijatega alles lahkumiseks soodsat tuult oli ootamas. Nüüd kogus Albert sõjaks valmistudes kokku väe ristisõdijatest ja teistest Liivimaa sakslastest ning liivlastest. Sellest teada saanud Koknese venelastest ülikud otsustasid kättemaksuretke kartuses oma riigi ja Koknese linnuse maha jätta, süüdates selle põlema ja lahkudes Venemaale.[6] Kokneses elanud latgalid ja seelid põgenesid samuti metsadesse varjule ja piirkond läks Riia piiskopi ning Mõõgavendade ordu valdusse.[7] Kõik varasemad elanikud ilmselt siiski ei lahkunud, sest 1225. aastal mainitakse taas seal elanud venelasi, latgaleid ja seele.[8]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Indriķa hronika. Läti keelde tõlkinud Ā. Feldhūns; eessõna ja kommentaarid Ē. Mugurēvičs. Rīga: Zinātne, 1993.
- Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982.
- Lang, Valter. Baltimaade metalliaeg. Õppematerjale. Tartu, 2003.
- Valsts izglītības satura centrs, kaart 14.