Knut Hamsun

Allikas: Vikipeedia
Knut Hamsun
Sünniaeg 4. august 1859
Vågå vald, Lomi vald
Surmaaeg 19. veebruar 1952 (92-aastaselt)
Amet kirjanik
Autasud Nobeli kirjandusauhind
Koduleht https://hamsunsenteret.no/en/
Autogramm
[muuda Wikidatas]
Knut Hamsun

Knut Hamsun (4. august 1859 – 19. veebruar 1952) oli norra romaani- ja näitekirjanik.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Knut Hamsun (kodanikunimi Knud Pedersen) sündis Kesk-Norras Vågå vallas (ekslikult mainitakse tema sünnikohana Lomi valda) vaeses peres Peder ja Tora Peterseni neljanda pojana. Üles kasvas ta Põhja-Norras Hamarøys, saamata peaaegu mingisugust haridust. Oma esimese teose kirjutas Hamsun pseudonüümi Knut Pedersen Hamsund all 18-aastaselt. 1878. aastal kolis Hamsun Kristianiasse (praegune Oslo), kus ta elas mõnda aega vaesuses, kirjanduslik edu jäi tulemata. Aastail 1882–1888 käis ta USA-s ja tegi seal juhutöid.

Läbimurre kirjanduses tuli 1890. aastal romaaniga "Nälg". Hamsunist sai kiiresti tunnustatud kirjanik. Ta abiellus Bergljot Gopfertiniga, mis inspireeris teda kirjutama ainsat helgeloomulist teost "Victoria". 1906. aastal lahutas Hamsun abielu ning abiellus 1909. aastal näitleja Marie Anderseniga. 1911. aastal lahkus Hamsun Oslost ja kolis maale elama.

1917. aastal ilmus kirjaniku kuulsaim teos "Maa õnnistus", mille eest Hamsun pälvis 1920. aastal Nobeli auhinna.

Kahe maailmasõja vahel elas Hamsun kurdiks jäänuna eraklikku elu. Teises maailmasõjas toetas Hamsun Saksamaad ja Vidkun Quislingi valitsust. Põhjuse selleks leidis ta pärast Esimest maailmasõda Norras valitsenud liigses Suurbritannia ja Prantsusmaa soosimises. Ta oli kursis ka NSV Liidu kuritegudega. Ta oli pettunud Norra valitsuses, kes ei teinud midagi riigi erapooletust rikkuvate inglaste vastu, vaid saatis norralased surema inglaste eest Saksamaa vastu ja seejärel ise Inglismaale põgenes[1].

1943. aastal kohtus Hamsun Adolf Hitleri (nõudes riigikomissar Josef Terboveni tagandamist[2]) ja Joseph Goebbelsiga. Pärast seda saatis ta viimasele oma Nobeli auhinna medali. Adolf Hitleri surma puhul avaldas ta ajalehes Aftenposten artikli, kus oli muuhulgas öeldud: "Ta oli sõjamees, inimkonna eestvõitleja ja kõikide rahvaste õiguste evangeeliumi kuulutaja. Ta oli üks suuremaid reformaatoreid, ja tema ajalooliseks saatuseks kujunes tegutseda kõige ennekuulmatuma julmuse ajastul, julmuse, mis ta viimaks hukutas. Sellisena peaks lihtne lääneeurooplane nägema Adolf Hitlerit, ja meie, tema lähedased poolehoidjad, langetame nüüd pea tema surma puhul."

Pärast sõda oli Hamsun mõne kuu vangis. Temalt mõisteti välja 325 000 krooni Nasjonal Samlingisse kuulumise eest, kuid vabastati muudest süüdistustest, sest valitsuse korraldusel diagnoosisid psühhiaatrid tal vaimsete võimete püsiva kahjustuse. 1945. aastal viidi ta Oslo psühhiaatriakliinikusse ja sealt Landviki vanadekodusse. Nii tema kuulumises Nasjonal Samlingisse kui ka vaimsete võimete languses on hiljem kaheldud.

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

Romaanid[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Nälg" (1890; Sult)
  • "Müsteeriumid" (1892; Mysterier)
  • "Paan" (1894; Pan)
  • "Victoria" (1898)
  • "Sügistähe all" (1906)"Under Høststjærnen"
  • "Benoni" (1908)
  • "Aja lapsed" (1913; Børn Av Tiden)
  • "Segelfossi alevik" (1915; Segelfoss By)
  • "Maa õnnistus" (1917; Markens Grøde)
  • "Naised kaevul" (1920); " Konerne ved vannposten "
  • "Viimane peatükk" (1923; Siste Kapitet)
  • "Hulkurid" (1927; Landstrykere)
  • "August" (1930)
  • "Aga elu kestab edasi" (1933); " Men livet lever "
  • "Ring sulgub" (1935); "Ringen sluttet"
  • "Rohtunud radadel" (mälestusteraamat, 1952); "Paa gjengrodde Stier"

Näidendid[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Kuningriigi väravatel" (1895; Ved Rigets Port)
  • "Elumäng"
  • "Õhtupuna"
  • "Munk Vendt" (1902; Munken Vendt)

Teosed eesti keeles[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ Hannes Walter. Sõdadest lähemal ja kaugemal. Tallinn 2012. Lk. 214–215
  2. ↑ Hannes Walter. Sõdadest lähemal ja kaugemal. Tallinn 2012. Lk. 216

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Bernhard Linde, "Knut Hamsun. Ta 70.-aastaseks sünnipäevaks" (sisaldab ka isiklikke mälestusi kokkupuuteist Hamsuniga) – Eesti Kirjandus 1929, nr 7, lk 273–283
  • Erna Tillemann, "Knut Hamsunile mõeldes. Märkmeid tema 80. sünnipäeva puhul" – Varamu 1939, nr 7, lk 777–782
  • Artur Adson, "Knut Hamsun †" (nekroloog) – Kodukolle 1952, nr 4, lk 20–22
  • Kaleph Jõulu, "Nobeli preemia laureaadi Knut Hamsuni romaan "Maa õnnistus" koolitundi" – Haridus 1993, nr 10, lk 34–36, nr 11, lk 37–39 ja nr 12, lk 34–35
  • Vaapo Vaher, "Nobeli kirjandusauhinnad XVIII. 1920. a. Knut Hamsun" – Eesti Aeg 8. detsember 1993, lk 19
  • Hilve Rebane, "Knut Hamsuni protsess" – Postimees 1994, 14. oktoober, lk 14 ja 15. oktoober, lk 15,
  • Aivar Kull, "Knut Hamsuni pihtimuslik eneseõigustus" (raamatu "Rohtunud radadel" uustrüki arvustus) – Postimees 7. november 1994 ja A. Kull, "Kulli pilk", Ilmamaa, Tartu 2005, lk 40–42
  • Hilve Rebane, "Knut Hamsuni saaga" (raamatu "Rohtunud radadel" uustrüki arvustus) – Kultuurileht 18. november 1994
  • Hilve Rebane, "Armastuse poeesia ja inimvahekordade ilu" ("Victoria" 1995. aasta kordustrüki arvustus) – Kultuurileht 23. veebruar 1996, lk 11
  • Per Olov Enquist, "Hamsun" (filmijutustus, mille põhjal on tehtud film). Rootsi keelest tõlkinud Ülev Aaloe, LR 1998, nr 37/38
  • Hilve Rebane, "Knut Hamsuni "Maa õnnistus" eesti keeles" – raamatus "Mis on see ISE: tekst, tagapõhi, isikupära". Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, Tallinn 1999, lk 203–216
  • Hilve Rebane, "Uhke põhjamaine. Esseid ja uurimusi Põhjamaade kirjandusest", Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, Tallinn 2003, artiklid: "Knut Hamsuni looming Eestis" (lk 167–181), "Knut Hamsun ja Teise maailmasõja järgne Eesti: hinnangud ja ümberhinnangud" (lk 182–194) ja "Oleme kõik kuulnud Paani flööti" (lk 195–201, "Paani" 1995. aasta uustrüki arvustus)
  • Ingar Sletten Kolloen, "Kirjanik ja diktaator. Knut Hamsuni looming, elu ja aeg". Tõlkinud Elvi Lumet, Eesti Raamat, Tallinn 2007, 462 lk

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Nobel

1901 Prudhomme • 1902 Mommsen • 1903 Bjørnson • 1904 F. Mistral, Echegaray • 1905 Sienkiewicz • 1906 Carducci • 1907 Kipling • 1908 Eucken • 1909 Lagerlöf • 1910 von Heyse • 1911 Maeterlinck • 1912 Hauptmann • 1913 Tagore • 1915 Rolland • 1916 von Heidenstam • 1917 Gjellerup, Pontoppidan • 1919 Spitteler • 1920 Hamsun • 1921 France • 1922 Benavente • 1923 Yeats • 1924 Reymont • 1925 Shaw • 1926 Deledda • 1927 Bergson • 1928 Undset • 1929 Mann • 1930 Lewis • 1931 Karlfeldt • 1932 Galsworthy • 1933 Bunin • 1934 Pirandello • 1936 O'Neill • 1937 du Gard • 1938 Buck • 1939 Sillanpää • 1944 Jensen • 1945 G. Mistral • 1946 Hesse • 1947 Gide • 1948 Eliot • 1949 Faulkner • 1950 Russell • 1951 Lagerkvist • 1952 Mauriac • 1953 Churchill • 1954 Hemingway • 1955 Laxness • 1956 Jiménez • 1957 Camus • 1958 Pasternak • 1959 Quasimodo • 1960 Perse • 1961 Andrić • 1962 Steinbeck • 1963 Seféris • 1964 Sartre • 1965  Šolohhov • 1966 Agnon, Sachs • 1967 Asturias • 1968 Kawabata • 1969 Beckett • 1970 Solženitsõn • 1971 Neruda • 1972 Böll • 1973 White • 1974 Johnson, Martinson • 1975 Montale • 1976 Bellow • 1977 Aleixandre • 1978 Singer • 1979 Elýtis • 1980 Miłosz • 1981 Canetti • 1982 García Márquez • 1983 Golding • 1984 Seifert • 1985 Simon • 1986 Soyinka • 1987 Brodski • 1988 Mahfuz • 1989 Cela • 1990 Paz • 1991 Gordimer • 1992 Walcott • 1993 Morrison • 1994 Ōe • 1995 Heaney • 1996 Szymborska • 1997 Fo • 1998 Saramago • 1999 Grass • 2000 Gao • 2001 Naipaul • 2002 Kertész • 2003 Coetzee • 2004 Jelinek • 2005 Pinter • 2006 Pamuk • 2007 Lessing • 2008 Le Clézio • 2009 Müller • 2010 Vargas Llosa • 2011 Tranströmer • 2012 Mo • 2013 Munro • 2014 Modiano • 2015 Aliaksijevič • 2016 Dylan • 2017 Ishiguro • 2018 Tokarczuk • 2019 Handke • 2020 Glück • 2021 Gurnah • 2022 Ernaux • 2023 Fosse

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Knut_Hamsun&oldid=6412133"