Kippi aparaat

Allikas: Vikipeedia
Kippi aparaat

Kippi aparaat (ka Kipi aparaat) on laboratoorne gaaside saamise seade, milles tahke aine reageerib vedelikuga. Selle leiutas hollandi apteeker Peter Jakob Kipp 1853.

Kippi aparaat koosneb neljast osast: reservuaariga reageerimisanum, pika toruga lehter, kraaniga gaasiärajuhtimistoru ja vedeliku, tavaliselt happe aurude püüdmisseadis.

Alumine reservuaar on ette nähtud selleks, et gaas katse ajal lehtri kaudu ei eralduks. Tal on väljalasketoru, mis on suletud soveldatud klaaskorgiga ja mille kaudu vedelik pärast katse lõppu välja lastakse. Alumine reservuaar ja reageerimisanum on omavahel eraldatud sõelaga. Selle kaudu läheb alumisse reservuaari lehtri toru.

Katse alustamisel tuleb kontrollida kõigi ühenduste õhutihedust ja pragude puudumist. Vedeliku äravoolutoru otsa tuleb asetada kork ja kinnitada see klambri või kummiga. Aparaat tuleb külili keerata ja tahke materjal (tükid) asetada aparaadi keskmisesse ossa sõelale läbi keskmises osas oleva ava, tõsta aparaat jälle püsti ja sulgeda keskmise osa ava korgiga, millest läheb läbi gaasiärajuhtimistoru. Toru kraan peab olema suletud. Vedelik (enamasti hape) tuleb asetada aparaadi ülaossa (lehtrisse), mis on püsttoru abil ühendatud alaosaga. Vedelik täidab kogu alumise osa, selle tase tõuseb tahke aineni ja algab reaktsioon, mille käigus eraldub gaas. Selle tulemusena siserõhk reaktsioonikambris suureneb, gaas surub vedeliku kambrist välja ja protsess lakkab. Kraani avamisel lastakse osa gaasi reaktsioonikambrist välja, rõhk kambris langeb ja reaktsioon algab uuesti.

Kõige sagedamini kasutatakse Kippi aparaati:

Kippi aparaati saab kasutada vesipiibuna.