Kilp (geoloogia)

Allikas: Vikipeedia
Kilpe on kaardil kujutatud oranžina
Paljanduv Fennoskandia kilp Laadoga põhjakaldal

Kilp on ulatuslik osa kraatonist, kus avanevad kristalse aluskorra kivimid.

Kilp on osa kraatonist, mis tähendab seda, et kilbid on tektooniliselt stabiilsed alad, kus tugevaid maavärinaid ega mäetekkeprotsesse ei ole. Kilbi kivimid on enamasti Proterosoikumi või Arhaikumi vanusega. Mandrilise maakoore paksus kilpidel on pisut väiksem kui platvormidel, mis on seletatav nii settelise pealiskorra puudumise kui ka aluskorra kivimite suurema kulutusega.

Kilpe leidub kõigil mandritel. Mõnel mandril leidub üksainus kilp (Aafrika, Antarktika, Austraalia), mõnel mitu. Meile lähim kilp on Balti ehk Fennoskandia kilp, mis paljandub näiteks Soomes.

Kilbid on viimase poole miljardi aasta jooksul tektoonilistest protsessidest, näiteks riketest ja mäetekkeprotsessidest suhteliselt vähe mõjutatud. Nende stabiilsuse tõttu on erosioon enamiku kilpidest pika aja jooksul üsna tasaseks muutnud. Siiski on nad üldiselt väga kergelt kumerad.

Tavaliselt ümbritsevad kilpe setenditega kaetud platvormid. Näiteks Eesti asub sellisel platvormil. Kilpi ümbritsevad platvormid on harilikult sama kraatoni osad mis kilpki. Kraatoni moodustavadki kilbid ja platvormid.

Kilbid ise võivad olla geoloogiliselt keeruka ehitusega. Nad võivad sisaldada suuri alasid, mis on kaetud graniitsete ja granodioriitsete gneissidega, samuti settekivimite vööndeid, mida tihti ümbritsevad rohekivimivööndid. Sageli on nendeks kivimiteks moondunud rohekilt, amfiboliit ja granuliit.

Termini "kilp" (saksa keeles Schild) võttis geoloogias esimesena kasutusele Austria geoloog Eduard Seuß oma kolmeköitelises teoses "Maa pale" ("Das Antlitz der Erde", 18851908).

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]