Kihlus
Kihlus on üldtuntud eelkokkulepe abielu sõlmimise kohta.
Euroopas sai kihlus keskajal kiriku abielutseremoniaali kohustuslikuks osaks. [1]
Eestis[muuda | muuda lähteteksti]
Varem piirdus kihlus kihlade vahetusega kosjade ajal. Kiriku survel sai kihlusest 18. ja 19. sajandil kosjadele järgnev ülesandmine kirikuõpetaja juures (nn lugemas käimine) ning sellega seotud pruutpaari eksam lugemises ja usuõpetuse tundmises. Harilikult toimus see laupäeval.[2] Kihluse kingid pastorile olid sukad ja sukapaelad, köstrile kindad ja vöö (ning 2 kopikat kindas).[3]
Kihluseks või kihluspeoks nimetati ka õhtul järgnevat koosviibimist mõrsja kodus. Kihlusel osales kitsas sugulaste ring ning tähtsamad pulmategelased: isamees naise ja kaasanaine mehega, kihluse joogid muretses peiu. Mõnikord toimus see ka pühapäevaõhtul pärast esimest mahakuulutamist. Kihluspeol vahetati kingitusi (kihlasid).[1] Kihlust tähistati kas tagasihoidlikult või suurejooneliselt, määravaks said võimalused, tavad jäid tagaplaanile. 19. sajandi lõpuks olid kosjad ja kihlus kokku sulanud ühiseks kihlapeoks.[4]
Saaremaal oli kihlus ka tasakaalustuseks nn ühe otsaga pulmadele, kus pulmapidu toimus ainult peiu kodus.