Kadunud sugupõlv
Kadunud sugupõlveks (inglise keeles lost generation "kadunud põlvkond") hakati nimetama Esimeses maailmasõjas osalenud ja sellest osavõtmise tulemusena invaliidistunud või vaimselt ning moraalselt muserdatud noort põlvkonda.[1]
Tuntud on Erich Maria Remarque'i romaan "Läänerindel muutuseta".
| „ | Ja isegi siis, kui meile tagastataks me nooruse maailm, ei oskaks me temaga peaaegu et mitte kui midagi peale hakata. Need õrnad ja salajased jõud, mis temast meile kandusid, neid ei saa enam taaselustada. Ja kuigi me ümber oleksid samad paigad ja me kõnniksime seal, ja meil oleksid needsamad tunded nende vastu ja me armastaksime neid ja heldiksime neid nähes, siis oleks see ikkagi niisama, nagu mõtlikult vaadata surnud sõbra päevapilti – need on tema näojooned, see on tema nägu, ja need päevad, mil me temaga koos olime, loovad petliku elu meie mälestusse; ent tema see ei ole. | “ | Remarque, "Läänerindel muutuseta" | ||
| „ | Olen noor kahekümneaastane, ent elust ei tea ma midagi muud kui meeleheidet, surma, hirmu ja kõige mõttetuma pealiskaudsuse seostumist kannatuse kuristikuga. Ma näen, et rahvad üksteise vastu kihutatakse ja üksteist vaikides, teadmatult, totralt, kuulekalt ja süütult tapavad. Ma näen, et maailma targemad pead relvi ja sõnu leiutavad, et tapmine veelgi rafineeritum oleks ja kauem kestaks. Ja koos minuga näevad seda kõik minuvanused inimesed siinpool ja sealpool, terves maailmas, ja koos minuga elab seda läbi minu põlvkond. Mida teevad me isad, kui me kord mässu tõstame ja nende ette astume ning neilt aru pärime? Mida ootavad nad meilt, kui saabub aeg, kus pole sõda? Aastate kaupa tegelesime vaid tapmisega – see oli meie esimene elukutse. Meie teadmised elust piirduvad surmaga. Mis võib seejärel veel juhtuda? Ja mis peab meist saama? | “ | Remarque, "Läänerindel muutuseta" | ||
| „ | Olen üpris rahulik. Järgnegu kuud ja aastad, nad ei võta minult midagi enam, neil ei ole minult enam midagi võtta. Ma olen nii üksi ja nii ilma ootuseta, et ma neile hirmuta vastu võin vaadata. Elu, mis mind läbi nende aastate kandis, on veel minu kätes ja silmes. Kas ma temast jagu olen saanud, seda ma ei tea. Ent seni kui on elu, otsib ta endale teed, tahtku too, mis minus "mina" ütleb, seda või mitte. | “ | Remarque, "Läänerindel muutuseta" | ||
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Reet Neithal, Mis on mis kirjanduses: kirjandusterminite leksikon keskkoolile (Tallinn: Koolibri, 1999 (Tartu: Greif)), lk 63.