Jānis Kalnbērziņš

Jānis Kalnbērziņš (17. september (vkj. 5. september) 1893 Katlakalni vald (tänapäeval Ķekava piirkond) – 4. veebruar 1986 Riia) oli Läti NSV ja Nõukogude Liidu partei- ja riigitegelane.

Jānis Kalnbērziņš oli pärit töölisperekonnast, 1917. aasta aprillis astus ta Venemaa Sotsiaaldemokraatlikku Tööliste (bolševike) Parteisse. 1919. aastal sõdis ta Läti punaste küttide ridades.

1923–1925 ja 1928–1929 õppis Jānis Kalnbērziņš J. Marchlewski nimelises Lääne Vähemusrahvuste Kommunistlikus Ülikoolis. 1933. aastal lõpetas ta Punase Professuuri Instituudi. 1925–1928 ja 1936–1939 oli ta põrandaalusel parteitööl Lätis. 1939. aastal Kalnbērziņš vahistati ja talle mõisteti pikaajaline vabaduskaotus. Pärast Läti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt vabanes ta 1940. aastal vanglast. Oli 1940. aasta juulis valitud nn rahvaseimi saadik.

25. augustist 1940 kuni 25. novembrini 1959 oli Jānis Kalnbērziņš Lätimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee esimene sekretär. 27. novembrist 1959 kuni 5. maini 1970 oli ta Läti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees.

Lisaks oli ta 1940–1951 Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei Riia Linnakomitee esimene sekretär.

1952–1971 oli Jānis Kalnbērziņš Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee liige. 1957–1961 oli ta Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee Poliitbüroo liige.