Juan Rulfo
Juan Rulfo, täisnimega Juan Nepomuceno Carlos Pérez Rulfo Vizcaíno (16. mai 1918 – 7. jaanuar 1986), oli Mehhiko kirjanik, fotograaf ja stsenarist.
Tema sulest on ilmunud lühiromaan "Pedro Páramo" ja lühijuttude kogu "El llano en llamas". Oma loomingus on Rulfo mõjutust saanud maagilisest realismist. Kuigi tema kirjanduslikku loomingut oli väga vähe, peetakse teda siiani Ladina-Ameerika üheks paremaks ja tuntumaks kirjanikuks.[1]
Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]
Juan Rulfo sündis 16. mail 1918 Kesk-Mehhiko läänepoolses osas, mida iseloomustavad eelkõige kuumus, kuivus ja maaliline maastik. See on ka koht, kus Rulfo raamatulugude sündmustikud peamiselt aset leiavad. Rulfo lühijutustused on suuresti mõjutust saanud kahest olulisest sündmusest Ladina-Ameerika ajaloos. Samuti on nendel sündmustel, mis mõlemad leidsid aset Rulfo lapsepõlves, suur ja oluline roll tema lugude mõistmisel. Esimene neist on Mehhiko revolutsioon ja selle tagajärjed (1910–1920). Teiseks sündmuseks on Cristero mäss, mis toimus aastatel 1926–1929. Viimane sündmus oli Rulfo jaoks eriti tähendusrikas, kuna see jättis ta ilma vanematest, mistõttu oli ta sunnitud minema internaatkooli.[2]
Pärast vanemate surma kasvatas Rulfot vanaema[3]. Kuna aga Rulfo veetis lapsepõlves enamuse oma ajast vanaisa majas San Gabrielis, sai ta seal tutvuda raamatukoguga, mida üks preester vanaisa juures hoiustas. Need tekstid olid arvatavasti ka aluseks Rulfo kirjanduslikule arengule.[2]
Rulfo oli inspiratsiooniks ja eeskujuks paljudele teistele Ladina-Ameerika kirjanikele, seal hulgas ka Gabriel García Márquezele[4].
Rulfot on nimetatud ka amatöörfotograafiks.
Ta abiellus 1948. aastal Clara Angelina Aparicio Reyesega, kellega Rulfol oli neli last. Rulfo suri 7. jaanuaril 1986, olles 68-aastane.[2]
Hariduskäik[muuda | muuda lähteteksti]
Pärast Juan Rulfo vanemate surma hakkas teda Gudalajara linnas Jaliscos kasvatama tema vanaema. Seal asus ta õppima Luis Silva koolis. Ta õppis kuus aastat, omandades põhihariduse, ning pärast seitsmendat aastat lõpetas kooli raamatupidajaharidusega.[3] Aastatel 1932–1934 jätkas ta õpinguid seminaris, kuid ülikooli ei olnud Rulfol seejärel võimalust astuda, sest streigi tõttu suleti Guadalajara Ülikool[5].
Méxicosse kolides astus Rulfo Riiklikku Sõjaakadeemiasse, kust ta aga pärast kolme kuud lahkus. Tema soov oli minna õppima juurat México Riiklikku Autonoomsesse Ülikooli, mis tal aga ei õnnestunud.[3] Küll aga avanes Rulfol võimalus võtta ülikoolis kirjanduskursusi. Rulfo alustas kirjutamist 1940. aastatel. Ta oli kirjandusliku ajakirja El Pan kaasasutaja, kus esmakordselt avaldas ka suure osa oma lühijuttudest. Peale kirjutamise jõudis Juan Rulfo pidada palju muidki ameteid, töötades arhivaari, reisibüroo ametniku ja fotograafina.[2]
Looming[muuda | muuda lähteteksti]
Kuigi Juan Rulfo avaldas oma elu jooksul vaid kaks raamatut, peetakse teda siiski siiani üheks Ladina-Ameerika mõjukamaks kirjanikuks. Kuna suur osa tema loomingust on just inspireeritud sündmustest, mis leidsid aset tollel ajal Mehhikos (Mehhiko revolutsioon ja Cristero sõda), siis kohtab tema lugudes väga palju maailmas valitsevat julmust, kurjust ja eluraskusi.
Rulfo esikteos oli lühijutukogu "El llano en llamas" (1953), kuhu kuuluvad jutud olid varem ilmunud kirjandusajakirjas El Pan. Lugude sündmustik keskendub suures osas elule Mehhiko maapiirkondades Mehhiko revolutsiooni ja Cristero mässu ajal. Üks lugejate armastatuim lugu on "¡Diles que no me maten!" ("Ütle, et nad ei tapaks mind!"), mis räägib loo hukule määratud vanemast mehest, kelle vangivalvuriks osutub aga hukkamõistetu poolt tapetud mehe poeg. "¿No oyes ladrar los perros?" ("Kas sa ei kuulnud koerte haukumist?") on samuti üks paljudest raamatus "El llano en llamas" ilmunud lugudest, mis kiiresti inimeste poolehoiu võitis. See räägib mehest, kes kannab oma täiskasvanud, haavatud poega seljas, otsides meeleheitlikult arsti. Raamatus "El llano en llamas" olevatest lühijuttudest 15 on tõlgitud ka inglise keelde.
Lühiromaan "Pedro Páramo" (1955) oli Rulfo teine ja viimane teos. Raamat räägib Juan Preciadost, kes isa otsides suundub oma kodulinna, kus hiljuti on surnud tema ema. Kohale jõudes ei leia ta mitte midagi muud peale "kummituslinna".[3] Teose sündmustik on üsna palju mõjutust saanud just Rulfo lapsepõlves toimunud sündmustest, mil tema lapsepõlvekodust San Gabrielis oli pärast Mehhiko revolutsiooni saanud tõeline "kummituslinn", linn oli vaesunud. Rulfo kirjutab ka paljudes oma lugudes, et see oli koht, kus revolutsiooni lubatud reformid kunagi ei materialiseerunud. Raamat sai Mehhiko kirjanduses kõrgelt tunnustatuks, seda on peetud koguni parimaks teoseks Ladina-Ameerika kirjanduses.[2]
Maagilisest realismist mõjutatud kirjanik Juan Rulfo rikastas oluliselt Ladina-Ameerika kirjandust, kasutades esmakordselt erinevaid narratiivitehnikaid[4]. Kuigi Rulfo avaldas oma eluajal ainult kaks narratiivset teost, on nii jutukogu "El llano en llamas" kui ka "Pedro Páramo" märkimisväärsed ning tohutut tähtsust omavad teosed. Kuigi Rulfo kirjutas oma teosed 1950. aastatel, on teha tihti peetud 1960. ja 1970. aastate Ladina-Ameerika kirjandusliku "buumi" ehk tõusuaja oluliseks osaks.[2] Rulfo loodud fototaieseid talletatakse temanimelises fondis.[3]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ "Pedro Páramo". Draamateater.ee. Originaali arhiivikoopia seisuga 14.12.2018. Vaadatud 28.09.2018.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 "Biography of Juan Rulfo". GradeSaver.com. Vaadatud 28.09.2018.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 "Juan Rulfo". FamousAuthors.org. 2012. Vaadatud 28.09.2018.
- ↑ 4,0 4,1 Encyclopædia Britannica, inc. (2018). "Juan Rulfo". Encyclopædia Britannica. Vaadatud 28.09.2018.
- ↑ "Sobre la vida de Juan Rulfo". ClubCultura.com. 2014. Originaali arhiivikoopia seisuga 16. detsember 2014. Vaadatud 28.09.2018.