Joshua Reynolds

Joshua Reynolds
Autoportree
Sündinud	16. juuli 1723 Plympton, Devon
Surnud	23. veebruar 1792 London, Inglismaa
Rahvus	inglane

Sir Joshua Reynolds (16. juuli 1723 Plympton, Devon, Inglismaa – 23. veebruar 1792 London), oli kurt portreemaalija ja esteetik, kes oli juhtiv figuur Inglismaa kunstielus 18. sajandi keskel ja lõpus. Ta oli esimene Kuningliku Akadeemia president ning läbi oma õpetuste aitas Inglismaa elule anda uue värvingu.

Elulugu

Joshua Reynolds õppis Plymptoni humanitaargümnaasiumis, kus ta isa oli õpetaja. Noor Reynolds oli laia silmaringiga ja tundis klassikalist kirjandust, ka sõprusringis lugesid nad kaasaja Briti kirjanike teoseid. Varakult soovis Reynolds saada kunstnikuks ning 1790. aastal suunduski ta Londonisse kunstnik Thomas Hudsoni juurde õppima. 1743. aastal saabus ta tagasi Devonisse ja alustas maalimist Plymouthis, kuid seal loodud teostes kumab läbi tema kogenematus ja vähesed teadmised maalimisest. Järgmisel aastal läks ta Londonisse tagasi, kus ta hakkas õppima vanade meistrite teadmisi.

1753. aastal seadis Reynolds ennast Londonisse sisse, kuhu jäi paikseks elu lõpuni. Tema kuulsus kasvas kiiresti ja juba varsti pidi kunstnik stuudiosse abiks võtma assistente, kes aitaks valmistada talt arvukalt tellitud portreid. Varajastel portreedel on modellidel näha jõudu ja natuuripuhtust, mida on kõige paremini edasi antud teosel "Auväärne Augustus Keppel" (“Honourable Augustus Keppel”). Poos ei ole küll originaalne, olles antiikne Rooma koopia 4. sajandi skulptuurist “Apollo Belvedere”, mida Reynolds nägi ilmselt Vatikanis. Esimestel Londoni aastatel on sellistes teostes nagu “Lord Cathcarti portree” ja “Lord Ludlowi portree” eriti hästi tuntavad Veneetsia kunsti mõjud. Eriliselt märkimisväärsed oma pehme värvikasutuse ja hoolika vaatluse poolest “Nelly O’Brieni portree” ja “Georgiana, krahvinna Spencer ja nende tütar” (“Georgiana, Countess Spencer, and her daughter”).

1782. aastal võttis siiani õnnelik ja muretu elu teise suuna – kunstnik sai insuldi ning tema loodud Kuninglikku Akadeemiat hakati mustama. Seitse aastat hiljem hakkas tema silmanägemine halvenema ja oma viimase loengusarja luges halva tervise tõttu 1790. aastal. 1792. aastal Reynolds suri ning maeti Saint Pauli katedraali. Enne sinna sängitamist lamas tema keha hüvastijätmiseks Kuninglikus Akadeemias. Skulptor Alfred Drury tegi Reynoldsi auks 1931. aastal monumendi, mis seisab siiani Akadeemia ees. Selle ümber on paigutatud purskkaevud ja tuled nii, et need peegeldavad planeetide, kuu ja tähtedeseisu kunstniku sünniööl.

Kunst

Ta kunstiteosed ei ole halva maalitehnika tõttu aga hästi säilinud. Punased toonid on aja jooksul hajunud, jättes nahatoonid kahvatumaks, kui need tegelikult on ja maavaik, mida kasutati mustade toonide puhul, mõraneb. On arvatud, et tema kurtus andis talle võimaluse näha selgemalt oma portreteeritavat, tema iseloomu ja olemust. Tänu kiirele õppimisvõimele sai ta muuta oma modellide poose ja maalimisstiile nii kiiresti ja edukalt, et Thomas Gainsborough on nentinud, et “Pagan küll, kui mitmekesine ta on!”.

1749. aastal purjetas ta koos kuningliku mereväe kindrali Augustus Keppeliga Menorcale, hiljem lahkus Rooma, kuhu jäi kaheks aastaks. Seal olles keskendus peamiselt antiikaja ja Itaalia renessansiteoste uurimisele ja kopeerimisele. Seal kogetu mõjutas sügavalt tema loomet ja diskursusi kogu elu vältel. Läbi Firenze, Bologna ja Veneetsia tagasi koju tulles tutvus ta 16. sajandi Veneetsia renessansi maalijate kompositsiooni ja värvikasutusega. Veneetsia maalitraditsiooni rõhuasetus värvile ning vastukaaluks valguse ja varjule koosmõjule avaldas Reynoldsi jaoks püsivat mõju ning kuigi terve oma elu jutustas noorte kunstnike vajadusest uurida Firenze ja Rooma kunstnikele iseloomulikke vorme, siis tema enda teosed meenutavad ennekõike Veneetsia renessanssi.

Iseseisev ja omanäoline stiil tekkis kunstnikul juba 1746. aastal, mil maalis teose "Austusväärne John Hamliton" (“Honourable John Hamilton”), kus on näha tugevaid pintslitõmbeid ja impasto kasutamist. Devonisse 1746. aastal tagasi jõudes maalis suure grupiportree "Elioti pere" (“Eliot family”), mis näitab, et ta oli õppinud suuremahuliste portreede valmistamist flaami barokk-kunstniku Anthony Van Dycki käe all, kelle portreestiil mõjutas inglise kunsti terve 18. sajandi vältel.

Pärast 1760. aastaid sai Reynoldsi stiil üha klassikalisemaks ja iseteadlikumaks. Kuna ta langes 17. sajandi Bologna klassikalise baroki ja antiigi mõjude alla, siis on näha liikumist antiikse kujutuse poole. Joshua Reynolds aitas luua kunstnike liidu, mille patrooniks sai George III. Kuna varem ei olnud väljapanekuid korraldatud, lõi liit esimese paljudest edukatest näitustest. Tänu edu saavutamise loodi 1768. aastal Kuninglik Akadeemia. Koolile valis presidendi riigikohus ja kuigi kunstniku teosed ei olnud seal eelistatud, leiti, et ta on siiski ametikohale ainuõige valik. Seejärel lõi kuningas ta rüütliks. Reynolds juhtis kooli uuemeelsuse ja kindlusega ning tema loodud mustrit jälgitakse väikses osas siiani.

1781. aastal külastas kunstnik Flandriat ja Hollandit, kus ta kopeeris Flaami parima barokk-kunstniku Peter Paul Rubensi teoseid. See tundub olevat mõjutanud Reynoldsi enda stiili, sest tema hilisemate teoste pildipinna värvitekstuur sarnaneb Rubensi teoste omaga. Sellist uut värvikasutust näeb Reynoldsi teosel "Devonshire'i hertsoginna ja tema tütar" ("Duchess of Devonshire and Her Daughter”).

Teosed

• 
  "Elizabeth Russell", õ/l, 1739–1768, Rahvusgalerii, London
• 
  "Sir Banastre Tarleton", õ/l, 1782, Rahvusgalerii, London
• 
  "Kolonel Acland ja Lord Sydney", õ/l, 1769, Tate, London
• 
  "Charles Burney", õ/l, 1781, Rahvusgalerii, London
• 
  "George Clive oma pere ja teenjannaga", õ/l, 1765, Staatliche Museen, Berliin
• 
  "Leedi Mary Leslie", õ/l, 1764, Briti Muuseum

Välislingid

• Sir Joshua Reynolds: A collection of 434 paintings
• Joshua Reynolds: the overlooked master who revolutionised British art