Johannes Hint

Allikas: Vikipeedia

Johannes Hint (ka Johannes Rudolph Hint; 20. september 1914 Kuusnõmme küla, Saaremaa – 5. september 1985 Patarei vangla, Tallinn) oli eesti tehnikateadlane, tehnikateaduste doktor (1963).

Johannes Hindi peamine leiutis oli ehitusmaterjal silikaltsiit, mille ta töötas välja desintegraatormenetlust rakendades.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Ta lõpetas 1933. aastal Saaremaa Ühisgümnaasiumi reaalharu[1]. Aastatel 1933–1934 õppis ta Tartu Ülikoolis matemaatikat, aastatel 1935–1936 samas tehnikateaduskonnas ehitust[2]. Aastal 1941 lõpetas ta ehitusinsenerina Tallinna Polütehnilise Instituudi. Ta oli Üliõpilasselts Liivika ja Tallinna Üliõpilaskonna Esinduse liige.

1940–1941 Natsionaliseerimise Peakomitee ehitusettevõtete nõunik ja Tallinna linna kommunaalosakonna juhataja, 1941–1943 sakslaste poolt vangistatuna laagris, põgenes Soome, kus uuesti arreteeriti, 1945 tagastati Nõukogude Liidule.

Aastail 1961–1966 juhtis ta Silikaltsiidi Teadusliku Uurimise ja Projekteerimise Üleliidulist Instituuti ja 1974–1981 konstrueerimis- ja tehnoloogiabürood Desintegraator. Viimase ja Austria sõsarfirma Simmering-Graz-Paucker baasil moodustati 1977. aastal rahvusvaheline ühisettevõte Dessim.

Johannes Hint vahistati 13. novembril 1981 fabritseeritud süüdistuste alusel. Pikk kohtuprotsess kestis 21. märtsist kuni 22. detsembrini 1983. Sisuliselt poliitilisel protsessil mõisteti Johannes Hint süüdi mitmesugustes ametialastes kuritegudes. Karistuseks mõisteti 15 aastat vabaduse kaotust. Riiklikud autasud, aunimetus, teaduskraadid ja teaduslik kutse võeti talt kohtu taotlusel ära.

Johannes Hint suri Patarei vangla haiglas südameinfarkti tagajärjel[3] 5. septembril 1985 ja on maetud Metsakalmistule. NSV Liidu Ülemkohus rehabiliteeris ta 25. aprillil 1989 täielikult; postuumselt taastati tema aunimetused, teaduskraadid ja tagastati osa konfiskeeritud vara.

Teaduslik ja praktiline tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Manipuleerides aastakümneid löökveski – desintegraatoriga, leiutas ta aineid ergastades uusi materjale ja andis ammutuntud materjalidele uusi omadusi, avastas uusi energiaallikaid ning isegi uusi loodusseadusi.[viide?] Näiteks täiendas ta Albert Einsteini massi ja energiat seostavat valemit.[viide?]

Hint esitas uudseid seisukohti materjalide löökpurunemise ja kaasnevate mehhanokeemiliste nähtuste kohta, pannes sellega aluse silikaltsiidikoolkonnale. Ta leiutas autoklaavsete ehitusmaterjalide tootmise desintegraatormenetluse ja evitas selle tootmisse.[viide?] Vastavaid ehitusmaterjalide tehaseid projekteeriti Eestis ning rajati kümnete viisi NSV Liidus, Jaapanis, Itaalias ja mujal.[viide?]

Peale ehitusmaterjalide tootmise tegelesid tema rajatud ettevõtted ja organisatsioonid eelkõige universaalse desintegraator-aktivaator- ehk UDA-tehnoloogia evitamise ja levitamisega. Ta lõi desintegraator-aktivaatori kui universaalse tootmisagregaadi teooria.

Aastail 1978–1981 alustas Desintegraator biotehnoloogiliste produktide katsetootmist. Eriti suure menu saavutasid bioaktiivseid aineid sisaldavad toiduhüdrolüsaadid, mis saavutasid kõmulise imerohu kuulsuse ja mida eksporditi nii Nõukogude Liitu kui ka läänemaadesse. Vähemalt kahe puhul (Urmas Altmere loodud AU-8 ja I-1) salastati nende raviomadused ning pärast Johannes Hindi represseerimist peatati ka tootmine. Tänapäeval oleksid need vähemalt toidulisandina tunnustatud ning nagu ajakirjanik Siim Kallas aastal 1988 Rahva Hääles kinnitas, edestasid sellised biojuuretised Läänes mõni aasta hiljem puhkenud toitumisteraapia buumi.

Tema nimel on üle 200 teadustrükise, 62 leiutist, 28 patenti, viimaseid muuhulgas Venemaal, Saksamaal, Austrias, USA-s, Jaapanis jm.

Poliitiline tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Astunud 1941–1943 vanema venna Aadu Hindi mõjul Eestimaa Kommunistlikku Parteisse, kujunes Johannes Hint 1960. aastate lõpuks sovetlikus süsteemis sügavalt pettunud vabamõtlejaks ega varjanud oma vaateid tuttavate ega kaastööliste ees. Tal oli sidemeid vastupanurühmituse Eesti Demokraatlik Liikumine tegelastega.

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Teoseid temalt ja tema kohta[muuda | muuda lähteteksti]

Tema elukäigu ja kohtuprotsessi ainetel on Mati Unt kirjutanud filmistsenaariumi "Desintegraator", mis on ilmunud ajakirjas Looming 1997, nr 7–8. Ta esineb vene kirjaniku ja stsenaristi Oskar Kurganovi mitme raamatu kangelasena, muu hulgas nime Johannes Leht all.

Andres Sööt on teinud dokumentaalfilmi "Johannes Hindist" (1989).

Mati Talvik on teinud temast Eesti Televisioonis kevadel 2006 kaheosalise saate "Desintegraator" sarjas "Projekt: EI!"

Johannes Hindi enda poliitilisi kirjutisi on avaldatud põrandaaluses ajakirjas Eesti Demokraat (Aivars Krauklise varjunime all aastal 1974) ja kogumikus "Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis" (aastail 1987–1988). Hindi "Viimaseid mõtteid inimkonnale" (1985) on tsiteerinud Lääne välisringhääling. Alates 2006. aastast on Hindi töid taasavaldatud veebis.[4]

  • "Mõningate XX sajandi ausate inimeste tragöödia" (1969–1974 kirjutatud traktaat). Kogupikkuses vt [3]; katkendeid – Vikerkaar 1988, nr 11, lk 82–87
  • Johannes Hint, "Viimaseid mõtteid inimkonnale" – Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis, XX (1985). Stk, 1988, lk 674–675.[5]
  • "Elu piirpingel" (katkendeid mälestustest) – Esmaspäev, 12. oktoober 1992 – 11. jaanuar 1993

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Tema vend oli kirjanik Aadu Hint.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 30. august 2009. Vaadatud 22. juunil 2011.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  2. ↑ Album Academicum Universitatis Tartuensis 1918–1944. III, lk. 161 (Matr. nr. 13243: Hint, Johannes Rudolph)
  3. ↑ EKSPRESSI SUUR LUGU: Saarlasest kaheksakordse maailmameistri maadlus KGBga, ekspress.delfi.ee
  4. ↑ [1]
  5. ↑ [2]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Johannes_Hint&oldid=6609683"