Jersika vürstiriik
|
Jersika vürstiriik 1190–1239 | |
 Jersika vürstiriigi territoorium, erinevate 12. ja 13. sajandi kaartide alusel | |
| Valitsusvorm | Monarhia |
|---|---|
| Pealinn | Jersika |
| Religioon | vene õigeusk/ balti rahvaste muinasusk |
| Peamised keeled | latgali keel |
Jersika vürstiriik oli kuni 1230. aastateni Daugava keskjooksu paremal kaldal tänapäeva Läti idaosas asunud vürstiriik.
Poliitiline ülesehitus ja territoorium[muuda | muuda lähteteksti]
Peamine info Jersika kohta pärineb Henriku Liivimaa kroonikast ja mõnedest Jersikat puudutavatest Riia piiskopi lepingutest, mis hõlmavad 13. sajandi alguse sündmusi. Vene kroonikad Jersikat ei maini.[1] 13. sajandil oli riigi valitsejaks õigeusklik vürst (Henriku Liivimaa kroonikas rex) Vissewalde, keda tavaliselt peetakse venelaseks, Rjurikovitšite dünastia Polotski vürstide järglaseks[viide?], Läti autorite poolt aga ka latgaliks. Jersika oli sel ajal tõenäoliselt Polotski vürstiriigist sõltuv osastisvürstiriik, kuid on oletatud, neid võis siduda ka lihtsalt liitlassuhe ristisõdijate-vastases võitluses.[1][2][3]
Jersika vürstiriigi keskuseks oli Daugava kaldal asunud Jersika linnus koos selle kõrval olnud asulaga. Riiki kuulus veel vähemalt 9 Jersikast põhja ja lääne poole jäävat linnusepiirkonda: Autine, Cesvaine, Alene, Gerdene, Negeste, Mārciena, Lepene, Asote ja Bebernine.[4][5] Aiviekste jõest lääne poole jääv piirkond oli seejuures keskusega ilmselt üsna nõrgalt seotud.[4] Tõenäoliselt olid Jersika vürsti võimu all ka ida poole jäävad alad, kuid seda täpsustavaid kirjalikke allikaid pole.[6] Riigi rahvastiku moodustasid peamiselt latgalid, riigi kõrgkiht koosnes aga suuresti õigeusklikest venelastest. Jersikas asus ka üks varasemaid kirikuid Baltikumis. Mitmed Läti autorid on aga välja pakkunud, et tolleaegsetes allikates võidi venelaste all mõelda ka üldiselt õigeusklikke inimesi sõltumata nende etnilisest taustast ja tegelikult koosnes ka Jersika ülemkiht latgali ülikutest.[7][8] Vürstiriigi territoorium piirnes lõunas Daugava jõe ja seelide asualaga, läänes Koknese vürstiriigi ning Väina ja Koiva liivlastega, põhjas Tālavaga ja idas ilmselt Polotski vürstiriigiga.[9][10]. Lisaks võimalikule alluvussuhtele Polotski vürstiga oli Jersika valitseja Vissewalde leedu üliku Daugeruthe väimees ja ta abistas leedulasi nende Daugavast põhja poole suunduvatel rüüsteretkedel.[11]
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
On oletatud, et Jersika vürstiriik võis tekkida 11. sajandil, mil Polotski vürstiriik laiendas oma mõjuvõimu Daugava basseinis. Arheoloogiliste andmete kohaselt hakkasid sel ajal Ida-Läti alal levima slaavi päritolu kristliku sümboolikaga esemed ja Jersika tõusis oma piirkonna peamiseks keskuseks.[5][6][12] Kindlam on riigi olemasolu 12. sajandil.[1] Henriku Liivimaa kroonikas on vürstiriiki ja selle valitsejat Vissewaldet esmamainitud seoses tema ja leedulaste 1203. aasta röövretkega äsja rajatud Riia linna alla.[13]
Kuna Vissewalde abistas Riia piiskopkonna aladele tihti rüüsteretki sooritavaid leedulasi, kogus piiskop Albert 1209. aastal ristisõdijatest, Riia kodanikest ning tema võimu alla kuuluvatest liivlastest ja latgalitest sõjaväe, ründas Jersika linnust ja vallutas selle. Vissewalde põgenes oma põhijõududega üle jõe. Piiskopi vägi rüüstas linnuse, süütas selle põlema ja pöördus koos vangidega, sh vürstinnaga, tagasi Riiga. Peagi tuli sinna ka Vissewalde, kes palus vabandust ning lubas piiskopi nõudmisel lõpetada liitluse paganatega ja nii Riia katoliikliku kiriku alamate kui venelastest õigeusklike vastu rüüsteretkede korraldamise, avaldada edaspidi leedulaste ja venelaste plaanid ning anda end Riia piiskopkonna alluvusse. Vissewalde ja Albert sõlmisid lepingu, millega vürst kinkis oma riigi piiskopile ja sai siis osa sellest läänina tagasi. Läänepoolsed juba katoliiklusse pööratud alad – nimeliselt on neis lepingus mainitud Autine ja Cesvaine linnust (urbem Autinam, Zcessowe) – jäid aga otsese piiskopivõimu alla. Hiljem, 1211. ja 1213. aastal piiskopi ja Mõõgavendade ordu vahel sõlmitud maade jaotamise lepingute järgi võib oletada, et 1209. aastal sai Albert oma valdusse ka Alene, Gerdene (Zerdene), Negeste, Lepene, Asote (Aszute) ja Bebernine linnusepiirkonnad. Pärast leppe kinnitamist tagastati Vissewaldele ta abikaasa ja teised vangid.[14][15]
1214. aastal hõivasid Kokneses baseeruvad rüütlid Jersika linnuse, pääsedes sinna öösel salaja sisse vangivõetud linnuseelanikku kasutades. Agressiooni põhjendati Vissewalde poolt jätkuva leedulaste abistamise ja piiskopi ette mitte ilmumisega. Pärast rüüstamist pöördusid rüütlid tagasi. Järgmisel aastal vallutasid nad koos latgalitest abiväega taas Jersika linnuse. Vissewalde poolt appi kutsutud ja Daugava teisele kaldale ilmunud leedulaste vägi lubas algselt rüütlitega rahu teha, kuid kui osa neist oli leppe sõlmimiseks üle jõe jõudnud, ründasid nad Koknese rüütleid ja latgaleid, lõid nad põgenema ja tapsid vähemalt kolm rüütlit.[16]
1224. aastal sõlmiti uus leping, millega Vissewalde loobus poolest oma järelejäänud riigist piiskop Alberti kasuks, kes omakorda selle Konradile Ükskülast edasi läänistas. Leping sisaldas vastastikuse pärimisõiguse klauslit, mille järgi ühe poole valitseja valdused lähevad üle teisele, kui see ilma pärijateta sureb. Milliste sündmustega seoses see lepe sõlmiti, pole teada.[17][18]
1225. aastal käis Vissewalde Liivimaad külastava paavsti legaadi Modena Wilhelmi vastuvõtul.[19]
Viimast korda on Jersikat ja Vissewaldet mainitud 1230. aastast pärinevas dokumendis, kus teatatakse, et vürst on andnud Daugavgrīva kloostrile maad.[20]
Vissewalde suri ilmselt 1230. aastatel, millega lakkas eksisteerimast ka Jersika vürstiriik, mille järelejäänud territoorium läks Riia piiskopile.[18]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 HLK, lk 43, kommentaar 13
- ↑ ENE, lk 266
- ↑ Indriķa hronika, VII, kommentaar 16
- ↑ 4,0 4,1 Indriķa hronika, VII, kommentaar 17
- ↑ 5,0 5,1 Lang, lk 123–124
- ↑ 6,0 6,1 historia.lv, Jersika
- ↑ Švābe, lk 132–133
- ↑ Šnē, lk 34–35
- ↑ Valsts izglītības satura centrs
- ↑ Adamson, lk 11–12, kaart
- ↑ HLK, XIII 4, lk 97
- ↑ Šnē, lk 32
- ↑ HLK, VII 5, lk 43
- ↑ HLK, XIII 4, kommentaar 12, lk 97–99
- ↑ Švābe, lk 133–142
- ↑ HLK, XVII 4, 9, lk 151, 155–157
- ↑ Švābe, lk 143–144
- ↑ 18,0 18,1 HLK, lk 99, kommentaar 12
- ↑ HLK, XXIX 4, lk 261
- ↑ Švābe, lk 144–145
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Adamson, Andres. Baltikum 1200. aasta paiku., lk 11–12 kogumikus Eesti aastal 1200, toim Marika Mägi. 2003.
- Eesti nõukogude entsüklopeedia. 3. köide, 1971.
- Indriķa hronika. Läti keelde tõlkinud Ā. Feldhūns; eessõna ja kommentaarid Ē. Mugurēvičs. Rīga: Zinātne, 1993.
- Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982.
- Lang, Valter. Baltimaade metalliaeg. Õppematerjale. Tartu, 2003.
- Šnē, Andris. Ticība, vara un tirdzniecība: kristietības loma vietējo iedzīvotāju sabiedrībās Latvijas teritorijā 11.–13. gadsimtā. Latvijas Universitātes raksti (725), vēsture, 2009, lk 29–44.
- Švābe, Arveds. Jersikas karaļvalsts, Senatne un Māksla, 1936. Nr.1, lk 5–31.
- Historia.lv, Jersika
- Valsts izglītības satura centrs, kaart 14.