Jasper Johns

Allikas: Vikipeedia
Jasper Johns
Sünniaeg 19. mai 1930, 15. mai 1930 (93-aastane)
Augusta
Amet maalikunstnik, skulptor, disainer, graafik, graafik, illustreerija
Stiil abstraktsionism, natüürmort, Figuur
Autasud Praemium Imperiale
Koduleht http://www.jasperjohns.com/

Jasper Johns (sündinud 15. mail 1930) on ameerika maalikunstnik ja skulptor. Tema teoseid on seostatud eelkõige popkunsti ja uusdadaismiga. Ta on tuntud Ameerika Ühendriikide lipu ja teiste sarnaste Ameerika teemade kujutamise poolest.

Lapsepõlv ja noorukiiga[muuda | muuda lähteteksti]

Jasper Johns sündis 15. mail 1930 USA Georgia osariigi Augusta linnas. Tema vanemad olid Jean Riley ja William Jasper Johns,[1] kes lahutasid juba siis, kui Johns oli alles kahe-aastane.[2] Selle tõttu veetis ta palju aega lapsepõlvest Lõuna-Carolina osariigis vanaisa hoole all. Johns on hiljem märkinud, et ta tundis vanaisa juures ennast alati vaid külalisena.[3] Tema vanaisa suri juba 1939. aastal. Pärast seda kolis Johns tagasi ema juurde, kes oli vahepeal uuesti abiellunud ning kasvatas juba uue pere lapsi. See periood aga osutus lühikeseks, sest üsna pea viidi Johns tädi hoole alla. Alles keskkooli viimastel aastatel kolis ta tagasi ema juurde.[4]

Jasper Johnsil polnud stabiilset lapsepõlve – see oli täis pettumusi ja üksildust.[2] Kuigi ta ei näinud lapsena peaaegu üldse tõelist kunsti (ainukesed maalid, mida ta nägi, olid tema surnud vanaema tehtud), otsustas ta siiski juba viieaastaselt, et hakkab tulevikus kunstnikuks.[5] Joonistamine oli üks ainukesi asju, mis võimaldas põgeneda päriselust.[6] Pärast keskkooli läks ta Lõuna-Carolina Ülikooli Columbias, kus ta õppis kolm semestrit. 1948. aastal kolis Johns New Yorki ning asus õppima Parsonsi disainikooli, kus ta sai olla vaid ühe semestri, sest raha rohkemaks ei jätkunud.[2] Korea sõja ajal läks ta armeesse, kus veetis paar aastat Lõuna-Carolinas ja Sendai linnas Jaapanis.[5] Seal arenes tal välja armastus Jaapani kultuuri ja kunsti vastu.[4] 1953. aastal naasis Johns New Yorki, kus ta sõbrunes kiiresti kunstnik Robert Rauschenbergi, helilooja John Cage’i ning koreograafi ja tantsija Merce Cunninghamiga.[5] Raha teenimise eesmärgil hakkas Johns koos Rauschenbergiga disainima poodide (nt Tiffany’s) vaateaknaid.[4]

1958. aasta näitus[muuda | muuda lähteteksti]

1954. aastal nägi Johns unenägu, kus ta maalis Ameerika Ühendriikide lippu. See inspireeris teda looma vahamaali "Lipp" ("Flag"), mis oli esimene teos Johnsi pikas lippude seerias.[7] Tema kunst kogus vaikselt populaarsust, kuid päris tippu viis teda üks õnnelik juhus. Rauschenberg ja Johns elasid samas majas ning Rauschenbergi külastas ühel päeval mõjukas kunstikaupmees Leo Castelli. Kuuldes, et Johns on samas majas, soovis Castelli näha ka tema loomingut, sest ta oli just näinud ühte tema teost New Yorgi Juudi Kunstimuuseumi grupinäitusel. Johnsi teosed avaldasid Castellile muljet ning ta soovis, et Johns korraldaks tema galeriis isikunäituse.[2]

1958. aastal korraldatud Johnsi näitus sai legendaarseks.[2] New Yorgi moodsa kunsti muuseum ostis näituselt tervelt 3 maali.[8] Sellel ajal oli kõige populaarsemaks kunstivooluks abstraktne ekspressionism, kuid Johnsi maalid olid risti vastupidised nii stiili kui ka eesmärgi poolest. Abstraktse ekspressionismi esindajad olid näiteks Jackson Pollock, Mark Rothko ja Willem de Kooning. Maalidele läheneti spontaanselt, dramaatiliselt ja jõuliselt ning elavate värvide kasutusega. Eesmärgiks oli väljendada kunstnike sisemaailma. Johns aga lähenes kunstile külmalt ja emotsioonita, kujutades igapäevaasju ja sümboleid, mida kõik teavad. Teostes puudus kunstniku eneseväljendus või arvamus.[9] Johnsi teosed aitasid vähendada abstraktse ekspressionismi dominatsiooni ning ta rajas teed uutele kunstivooludele nagu popkunst, minimalism ja kontseptualism.[4]

Edasine karjäär ja elu[muuda | muuda lähteteksti]

Johnsi karjääri võiks jagada kaheks: periood, kus ta tegi koostööd kunstnik Robert Rauschenbergiga ja periood ilma Rauschenbergita.[2] 1955 kuni 1961 oli tal Rauschenbergiga väga lähedane ja romantiline suhe, nad vahetasid tihti ideid ja aitasid üksteisel kunsti luua. Rauschenberg oli samasugune innovaator nagu Johns ning nende mõju üksteisele oli kindlasti väga suur.[10] Kuid 1961. aastal lõppes nende suhe teadmata põhjustel. Johns on ise väitnud, et nad lihtsalt kasvasid lahku. Koostöö lõppemisest hoolimata jätkasid mõlemad kunstnikud edukat karjääri, kuid arenesid erinevas suunas. Rauschenbergi teosed muutusid järjest poliitilisemaks, samal ajal kui Johns pöördus üha rohkem sissepoole, pöörates mitte mingit tähelepanu aktuaalsetele probleemidele. Ta arvas, et tema teosed ei suudaks nagunii parandada maailma probleeme.[2]

1970ndatel liikus Johns abstraktsuse poole, kasutades palju cross-hatched (erinevatel nurkadel paralleelsete joonte kogumikud) mustrit ning eksperimenteerides värvidega.[11] 1970. aastate lõpust liikus Johns uuesti figuratiivse kunsti poole.[4] Järjest vanemaks saades on tema teostes näha ka autobiograafilisi märke, nt töös "Mirror’s Edge" (1992) on näha tema vanaisa maja plaani.[2] Lisaks maalidele on Johns teinud ka skulptuure, näiteks üks tema kuulsamaid töid on pronksi valatud kaks õllepurki ("Painted Bronze II: Ale Cans" 1960).[9] Samuti tegi ta koostööd näiteks Andy Warholi ja kirjanik Samuel Beckettiga. Enda loomingus ei soovinud Johns väljendada kindlat sõnumit, vaid ta tahtis, et vaatajad ise analüüsiksid ja leiaksid sõnumi.[4]

Johnsi töid on esitletud üle maailma. 1988. aastal autasustati teda ka Veneetsia Biennaali Grand prix’ auhinnaga. Sellegipoolest ei soosi kriitikud alati tema töid, kuid ta on armastatud kollektsionääride seas. Tema teoste hinnad võivad oksjonitel tihti mitmekümnetesse miljonitesse ulatuda, näiteks 2014. aastal müüdi tema teos "Flag" (1983) 36 miljoni dollari eest.[4] Alates 1998. aastast elab Johns Sharoni linnas Connecticuti osariigis, kus asub ka tema ateljee.[2] 2011. aastal autasustati teda Ameerika Ühendriikide Presidendi Vabadusmedaliga, mis on kõrgeim USA-s tsiviilisikutele antav autasu.[12]

Loomingu motiivid ja tehnikad[muuda | muuda lähteteksti]

Jasper Johnsi loomingu kõrghetked jäid 1950. aastate teise poole ja 1960. aastate algusse (sh 1958. aasta näitus). Johnsi esimest isikunäitust on nimetatud ka abstraktse ekspressionismi surmaks, kuigi tegelikkus nii dramaatiline polnud – nii Willem de Kooningil kui ka teistel selle stiili esindajatel oli ka pärast Johnsi näitust edukas karjäär.[2] Näitusel olid teosed tuttavatest sümbolitest – Ameerika lipud (nt "Flag" 1958), numbrid (nt "White numbers" 1958), märklauad (nt "Target with Four Faces" 1955).[13] Nagu ta ise on öelnud: "Asjad, mida mõistus juba teab." Ta maalis need ajalehtedele iidses enkaustika stiilis, kus värv segatakse soojendatud mesilasvahaga. Segu kuivab väga kiiresti ning nii jääb maalile ka täpsed pintslijäljed.[14]

Lisaks enkaustikale on Johns teinud ka õlimaale, näiteks maal "Map" (1961), mis on Ameerika temaatika edasiarendus, kujutades Ameerika kaarti. Antud maalis on kaardil osariikide vahelised piirid hägusad, mis võivad väljendada samal ajal poliitikas osariikide lähenemist üksteisele ja piiride mõttetuks muutumist. Ehk ei ole kujutatud sümbolit võimalikult täpsena, vaid maal väljendab ka kunstniku suhtumist.[15] Lisaks maalidele hakkas Johns 1960. aastatel tegelema ka litograafia (lametrükitehnika) ja skulptuuriga.[14] Johnsile meeldis eriti litograafia, sest see võimaldas lihtsasti asju täpselt ja palju korrata ning teha lähedasi variatsioone originaalsest kujutisest.[8] Skulptorina kujutas ta tihti igapäevaasju (nt õllepurgid, elektripirnid), valades need pronksi ja värvides üle. Eesmärk oli muuta tavalised objektid tõelisteks kunstiteosteks.[14] Näiteks kuulus kahe õllepurgi kuju "Painted Bronze II: Ale Cans" (1960) valmis vastusena Willem de Kooningi kommentaarile, et kunstikaupmees Leo Castelli suudab kõike müüa, isegi kahte õllepurki. Johnsi skulptuur on ka kommentaar masstoodetud objektide esteetilisele väärtusele. Näiteks võib mõelda, et kui kuulsa kunstniku maalitud õunad on kunstiteos, siis miks õllepurgid skulptuurina ei võiks sama olla. Antud töös väljendub hästi Johnsi irooniline pool.[15]

Kuigi Jasper Johnsi peetakse enamjaolt popkunsti ja uusdadaismi kunstnikuks, tõid 1970ndad tema loomingusse ka abstraktseid jooni. Ta hakkas kasutama palju cross-hatched mustrit, sest see väljendas korduvust, obsessiivsust, korda ja tähenduse puudumist – kõik väärtused, mis Johnsile meeldivad.[11] Antud mustri inspiratsiooni leidis ta Edvard Munchi maalis "Autoportree. Kella ja voodi vahel", kus voodil näeb sarnast mustrit. Johns tundis kunstiajalugu väga hästi ning leidis sealt tihti inspiratsiooni. Juba tema varased maalid ja skulptuurid olid mõjutatud Marcel Duchampi ready-made loomingust. Ka Johnsi vanemas eas võib näha näiteks Picasso mõjutusi 2000. aastate alguse "Bushbaby" seerias ning 2012. aasta seeria "Regrets" sai üldse alguse Lucian Freudi fotost (fotograafiks John Deakin).[14] Kuid Johns ei laena vaid teistelt – ta kasutab tihti samu teemasid ja sümboleid ka mitukümmend aastat hiljem. Näiteks tema kuulsas töös "The Seasons: Spring, Summer, Fall, Winter" (1987) on lisaks muule paista ka Ameerika lippu.[5] Veel juba mainitud teemadele kohtab Johnsi teostes ka tihti söömisriistu, sest nendega saab lõigata, mõõta, segada, tarbida – loomine ja hävitamine rituaalsel viisil.[8] Lisaks on Johns uurinud keha kokkupuudet lõuendiga, nt töös "Painting Bitten by a Man" (1961) on näha Johnsi hambajälgi.[13] Samuti võib näha tema loomingus näotuid inimfiguure ja skelette (eriti vanemas eas).[16] Nagu üht tema lemmikkunstnikku Edvard Munchi, on ka teda vanemas eas hakanud järjest enam huvitama elu ja surma suhe.[8]

Loomingu tähendus[muuda | muuda lähteteksti]

Jasper Johnsi looming on tema terve karjääri jooksul tekitanud palju diskussiooni selle tähenduse üle. Johns ise on tagasihoidlik ja napisõnaline, eriti enda loomingu suhtes. Tema ilmselt kõige kuulsamate ja ikoonilisemate lipumaalide osas on ta vaid väitnud, et nägi unes neid maalimas ja sellest tuligi idee.[17] Teoste vaatlejad on aga leidnud nendes igasuguseid tähendusi ning Johnsi tagasihoidlikkus muudab asja müstilisemaks ja kaasahaaravamaks. On arvatud, et Ameerika lipu maalimine on kriitika külma sõja või Eisenhoweri-aegse imperialismi vastu. Teised on eeldanud, et see on tautoloogiline ülesanne eraldada lipp kontekstist.[2] On ka põhjendatud, et kuna lipp on lame objekt, siis selle maalimine vastab modernistliku kunsti poolt püüeldud "lamedusele" ehk illusoorse sügavuse puudumisele. Või maalil puudubki tähendus ning tähenduse puudumine on ka omaette tähendus.[5] Populaarne väide on ka see, et see on irooniline austusavaldus Ameerika iseseisvussõja seersant William Jasperile, kelle järgi Jasper Johns oli nime saanud. William Jasper läks ajalukku sellega, et hoidis lahingu ajal rügemendi lippu üleval, kuni parandati lipumasti, mis oli vahepeal lahingu käigus katki läinud.[2]

Johnsi jaoks on kunsti loomine sama loomulik kui hingamine – ta on öelnud, et alustas joonistamist 3-aastaselt ning pole siiani veel lõpetanud. Kuid tema teostest võib tihti välja lugeda külma emotsionaalsust, eraldatust.[8] Psühhoanalüütiliselt võib öelda, et Johnsi üksik lapsepõlv väljendub tema teostes. Kuid Johns ise pole enda teoste autobiograafilistest väljendustest ega tähendusest üldse eriti midagi rääkinud. Johnsi suhtumist näitab hästi näiteks tema naljatlev väide, et mitmetest raamatutest, mis on tema kunstist kirjutanud, tema lemmik on jaapanikeelne raamat. Seda sellepärast, et ta ei oska seda lugeda.[3] See aga ei tähenda, et ta vihkaks interpretatsioone enda teostest. Otse vastupidi – teda huvitab teadmise ja taju suhe ning uued vaatajad, kes ei tea Johnsi kohta võib-olla mitte midagi, võivad avastada hoopis uusi ja tähtsaid kogemusi tema teostest, sest nad pole mõjutatud eelnevatest teadmistest.[18]

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Klacsmann, Karen T. (16. jaanuar 2009). "Jasper Johns (b. 1930)". New Georgia Encyclopedia. Vaadatud 26.04.2020.
  2. 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 Miller, M. H. (18. veebruar 2019). "Jasper Johns, American Legend". The New York Times Style Magazine. Vaadatud 27.04.2020.
  3. 3,0 3,1 Solomon, Deborah (7. veebruar 2018). "Jasper Johns Still Doesn't Want to Explain His Art". The New York Times. Vaadatud 28.04.2020.
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 Biography.com toimetajad (2. aprill 2014). "Jasper Johns Biography". Biography Newsletter. Originaali arhiivikoopia seisuga 16.11.2019. Vaadatud 26.04.2020.
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 Rosenthal, Nan (oktoober 2004). "Jasper Johns (born 1930)". The Metropolitan Museum of Art. Vaadatud 26.04.2020.
  6. Catherine Craft (2012). Jasper Johns. New York: Parkstone Press International. Lk 13.
  7. Jamie James (1996). Pop Art. New York: Phaidon Press. Lk 36-37.
  8. 8,0 8,1 8,2 8,3 8,4 Varnedoe, Kirk (30. september 1997). "Jasper Johns : a retrospective : October 20, 1996 through January 21, 1997" (PDF). The Museum of Modern Art. Vaadatud 27.04.2020.
  9. 9,0 9,1 Jamie James (1996). Pop Art. New York: Phaidon Press. Lk 8-9.
  10. Small, Zachary (19. mai 2017). "Why Can't the Art World Embrace Robert Rauschenberg's Queer Community?". Artsy. Vaadatud 27.04.2020.
  11. 11,0 11,1 Sotheby's (17. oktoober 2018). "The Story Behind Jasper Johns's Iconic and Experimental Crosshatched Works". Sotheby's. Vaadatud 27.04.2020.
  12. Murg, Stephanie (15. veebruar 2011). "Jasper Johns Awarded Presidential Medal of Freedom". Adweek. Vaadatud 27.04.2020.
  13. 13,0 13,1 Primrose, Alice (1. november 2017). "Jasper Johns: 10 works to know". Royal Academy of Arts. Vaadatud 28.04.2020.
  14. 14,0 14,1 14,2 14,3 Jeffreys, Tom ja Testar, Anna. "Jasper Johns: a beginner's guide". Royal Academy of Arts. Vaadatud 28.04.2020.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  15. 15,0 15,1 Shanes, Eric (2007). Pop Art. New York: Parkstone Press International. Lk 77-79.
  16. Davis, Ben (21. veebruar 2019). "What Ghosts Haunt Jasper Johns's New Skeleton Paintings? We May Never Know (and That's the Point)". Artnet News. Vaadatud 28.04.2020.
  17. Jones, Jonathan (12. september 2014). "Jasper Johns's Regrets review: love and loss as death comes knocking". The Guardian. Vaadatud 28.04.2020.
  18. Catherine Craft (2012). Jasper Johns. New York: Parkstone Press International. Lk 212.