Jaanus Kuum
Jaanus Kuum (2. oktoober 1964 Tallinn – 26. august 1998 Oslo) oli Eesti NSV, Nõukogude Liidu ja Norra jalgrattur.
Ta õppis aastatel 1971–1979 Tallinna 4. Keskkoolis ning lõpetas 1983. aastal Tallinna Spordiinternaatkooli.
Harrastajana[muuda | muuda lähteteksti]
Jalgrattatrenni läks Jaanus 11-aastaselt. Toona oli nii väikestel poistel jalgrattaspordis raske, sest ratastel polnud piisavalt väikseid raame. Jaanus oli tubli ja püsis visalt trennis. Viis aastat hiljem sai 170 cm pikkune ja 65 kg kaaluv poiss juba Klaipėdas koolinoorte spartakiaadi grupisõidus võidu.[1]
Põgenemine Norrasse[muuda | muuda lähteteksti]
8. mail 1984 teatas Nõukogude Liit, et boikoteerib 23. suveolümpiamänge Los Angeleses. Väidetavalt oli see põhjus, miks Kuum tahtis põgeneda läände, sest tema jaoks polevat Nõukogude Liidus enam perspektiivi.[1] Samas ei olnud teda arvatud Nõukogude Liidu olümpiakoondise liikmeks ning ta poleks niikuinii saanud nendel olümpiamängudel võistelda.[2]
Ta võistles sama aasta suvel Nõukogude Liidu koondise liikmena Taanis. Ühel ööl ta lipsas hotelli aknast välja ning põgenes Norrasse viivale parvlaevale. Järgmisel hommikul palus ta Norras juba poliitilist varjupaika. See polnud juhuslik minek, Norras elas tema isapoolne vanaisa Jaan Kuum.
Ühe teate järgi olevat ta võistelnud juba 1985. aastal ühel velotuuril Austrias. Seal visatud joogipudel tema ette rajale ning tekkinud õnnetuses olevat ta saanud mitu luumurdu. Arvatakse, et see oli KGB töö.[1] Samas pole selge, kelle esindajana ta seal siis võistles, sest alles 11. detsembril 1985 sai ta Norra Kuningriigi alamaks.
Saavutused[muuda | muuda lähteteksti]
- 1983...1984 neljakordne Eesti NSV meister treki- ja maanteesõidus
- 1986
- Norra meister eraldistardiga 50 km üksiksõidus
- Norra meister eraldistardiga meeskonnasõidus
Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]
- 1981 NSV Liidu meistersportlane trekisõidus
- 1982 NSV Liidu meistersportlane maanteesõidus
Elukutselisena[muuda | muuda lähteteksti]
Ta võistles alates 1. augustist 1986 elukutselisena.[3]
Teda on loetud esimeseks eesti päritolu elukutseliseks jalgratturiks.[1] Samas on kummaline, et ta hakkas elukutseliseks jalgratturiks, sest järgmistel olümpiamängudel oleks ta saanud juba vabalt võistelda Norra sportlasena.
1993. aastal sai ta raskelt vigastada, kuna auto sõitis talle treeningul otsa. Ta ei taastunud enam sellest avariist ja loobus hiljem tippspordist.
Olümpiamängudel jäigi tal osalemata, kuna toona oli seal võistlemine elukutselistele keelatud.
Meeskonnad[muuda | muuda lähteteksti]
- 1994 Carrera Jeans–Tassoni (Itaalia)
- 1993 Trident–Schick–Gilals–Wimi (Belgia)
- 1992 Subaru–Montgomery (USA)
- 1991 TVM–Sanyo (Madalmaad)
- 1990
- alates 1. oktoobrist TVM–Yoko (Madalmaad)
- alates 30. septembrini Teka (Hispaania)
- 1989 ADR–W-Cup–Bottecchia–Coors Light (Belgia)
- 1988 ADR–Anti-M–Enerday (Belgia)
- 1987 Toshiba (Prantsusmaa)
- 1986
- alates 1. septembrist La Vie Claire–Wonder–Radar (Prantsusmaa)
- 1.–31. august Schwinn–Icy Hot (USA)
Saavutused[muuda | muuda lähteteksti]
Kuuma tippaastad olid 1988–1990. Ta saavutas 24. koha maailma mainekaimal velotuuril Tour de France, 9. koha maailmameistrivõistlustel (MM), mitu kõrget kohta maailma karikavõistluste (MK) etappidel ja teistel suurtel velotuuridel.
- 1990 Vuelta a España üldarvestuse 9. koht
- 1989 Vuelta a España üldarvestuse 14. koht
- 1988
- Tour de France'i üldarvestuse 24. koht
- Grupisõidu MMi 9. koht
- 1987 Giro d'Italia üldarvestuse 82. koht
- 1986 Grupisõidu MMi 26. koht
Pärast sportlaskarjääri[muuda | muuda lähteteksti]
Peale tippsporti üritas Kuum lüüa läbi äris. Ta alustas USAs jalgrataste tootmist, aga ei saavutanud edu.
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
Tema emapoolse vanaisa vend oli maadleja Osvald Käpp.
Tema abikaasa on endine Briti jalgrattur, kahekordne olümpiavõistleja Maria Blower-Porter ja nende poeg on Briti jalgrattur Elliott Porter (sündinud Kuum).
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Peep Pahv. "Päikesepoisi teekond võitudest kurva lõpuni". Postimees, 2. oktoober 2009
- ↑ "The USSR Olympic Team 1984". Fizkultura i Sport. Moscow 1984. Lk 80...91
- ↑ Cycling Archives. Jaanus Kuum
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Tiit Karuks. "101 Eesti spordilugu". Tallinn 2011. Lk 150...151