Ivan Fedjuninski
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (August 2022) |
 | |
| Täisnimi | Ivan Fedjuninski |
|---|---|
| Sündinud |
30. juuli 1900 Toboli kubermang, Venemaa keisririik |
| Surnud |
17. oktoober 1977 Moskva, NSV Liit |
| Teenistus | Tööliste ja Talupoegade Punaarmee |
| Auaste | armeekindral |
| Juhtinud |
15. laskurkorpus 42. armee 54. armee 5. armee 11. armee 2. löögiarmee Arhangelski sõjaväeringkond Taga-Kaukaasia sõjaväeringkond Turkestani sõjaväeringkond |
| Sõjad/lahingud |
Venemaa kodusõda Teine maailmasõda |
Ivan Fedjuninski (vene keeles Иван Иванович Федюнинский; 30. juuli 1900 – 17. oktoober 1977) oli Nõukogude Liidu väejuht, armeekindral, Nõukogude Liidu kangelane.
Ivan Fedjuninski sündis 30. (17. vkj) juulil 1900 Tobolski kubermangu Tjumeni maakonna Uspenski valla (praegu Sverdlovski oblasti Tugulõmi rajoon) Giljova külas maalri perekonnas. Õppis 1909. aastast Giljova algkoolis, sai kiituskirja.[1] 1913. aastal lõpetas külakooli ja töötas maalriabina.[2]
1919. aastal astus Ivan Fedjuninski vabatahtlikult Tööliste ja Talupoegade Punaarmeesse. Osales Venemaa kodusõjas reamehena Läänerindel ja sai kaks korda haavata.[2]
29. juulil 1921 viidi Ivan Fedjuninski üle Omskisse 31. reservpolku, kus ta õppis 24. Omski III Kommunistliku Internatsionaali nimelises TTPA komandöride jalaväekoolis. Kool viidi üle Vladivostokki ja nimetati ümber. 1924. aastal lõpetas ta Vladivostoki Kommunistliku Internatsionaali nimelise jalaväekooli.[1]
Pärast kooli lõpetamist määrati Fedjuninski 107. Vladimiri laskurpolgu rühmakomandöriks. 1929. aastal osales ta Ida-Hiina raudteel Nõukogude-Hiina sõjalises konfliktis Üksiku Kaug-Ida armee 36. laskurdiviisi 6. kompanii komandöri ametis. Leidlikkuse ja osava juhtimise ning isikliku julguse eest sai ta Punalipu ordeni ja isikliku nimelise relva.[2]
1930. aasta oktoobris saadeti Ivan Fedjuninski komandöride kursustele "Võstrel". Ta lõpetas need kiitusega ja naasis 1931. aastal Kaug-Itta, kus ta määrati pataljoni komandöriks ning 1936. aastal 108. Beloretšenski laskurpolgu komandöri abiks. 1938. aastal viidi polk üle Mongoolia territooriumile ja 1939. aastal kujundati see ümber 149. motoriseeritud laskurpolguks. Fedjuninski oli polgu komandöri abi majandusalal.[2]
1939. aastal osales Ivan Fedjuninski Halhõn goli lahingus. Lahingu alguses määrati ta Georgi Žukovi ettepanekul 24. motoriseeritud laskurpolgu komandöriks. Otsustaval hetkel murdis noore komandöri polk tankide saatel Jaapani sõjaväe tagalasse, põhjustades vaenlasele suuri kaotusi. Tagala kommunikatsioonide purustamine pani jaapanlased kiiresti taanduma ja isegi põgenema. Fedjuninski juhitav polk sai peamises rindelõigus saagiks mitmesugust tehnikat ja raskesuurtükke.[2]
29. augustil 1939 anti NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi seadlusega polkovnik Ivan Fedjuninskile Nõukogude Liidu kangelase aunimetus ning Lenini orden ja Kuldtähe medal. Mongoolia Suure Rahvahuraali Presiidiumi 15. juuli 1975 seadlusega anti talle Mongoolia Rahvusvabariigi kangelase aunimetus.[2]
6. veebruaril 1940 sai Ivan Fedjuninski Mongoolia Rahvavabariigis Bajan Tümenis (1941. aastast Tšojbalsanis) dislotseerunud 82. laskurdiviisi komandöriks. 10. märtsil 1940 formeeriti diviis ümber 82. motoriseeritud laskurdiviisiks, mille komandör oli Fedjuninski 1940. aasta novembrini.[2]
1940. aasta novembrist oli polkovnik (12. augustist 1941 kindralmajor) Fedjuninski Bresti ja Koveli piirkonnas majutatud 15. laskurkorpuse komandör. Erinevalt paljudest teistest väekoondistest pidas kolmest diviisist koosnev 15. laskurkorpus Suure Isamaasõja alguses edukalt kaitselahinguid ja andis pealetungivatele Saksa vägedele mitu märgatavat vastulööki. Lahingutes Fedjuninski sai haavata ja rinde juhataja käsu järgi viidi ta lennukiga Moskvasse hospidali.[2]
1941. aasta septembris määrati ta Georgi Žukovi ettepanekul Leningradi rinde juhataja asetäitjaks ja ühtlasi 42. armee juhatajaks. Pärast Žukovi lahkumist 1941. aasta oktoobris juhtis Fedjuninski ajutiselt rinnet, 27. oktoobril määrati ta 54. armee juhatajaks. 54. armee osales tema juhtimisel Tihvini kaitseoperatsioonis ja Tihvini pealetungioperatsioonis, mille käigus Nõukogude väed saavutasid strateegilist edu. 1942. aastal osales 54. armee Ivan Fedjuninski juhtimisel Ljubani operatsioonil, aga operatsioon lõppes edutult ja armee sai suuri kaotusi.[2]
1942. aprillist oli Ivan Fedjuninski Läänerindel 5. armee juhataja ja osales sõjaoperatsioonides Moskva lähistel. 13. juunil 1942 anti talle kindralleitnandi auaste.[2]
1942. aasta oktoobris määrati ta Volhovi rinde juhataja Kirill Meretskovi asetäitjaks. "Iskra" operatsioonis (12.−30. jaanuaril 1943) edu eest anti talle I järgu Kutuzovi orden. Operatsiooni käigus sai ta raskelt haavata.[2]
1943. aasta mais määrati Ivan Fedjuninski Brjanski rinde juhataja asetäitjaks. 14. juulil 1943 sai ta 11. armee juhatajaks ning osales Brjanski (1. september – 3. oktoober 1943) ja Gomeli–Retšitsa operatsioonil (10.−30. novembril 1943).[2]
1943. aasta detsembris määrati Ivan Fedjuninski 2. löögiarmee juhatajaks Leningradi lähistel. Ta tekitas vaenlasel ekslikku ettekujutust, et koondab vägesid ja tehnikat Oranienbaumi platsdarmi paremal tiival, aga tegelikult andis löögi peamises Ropša suunas ja liitus 42. armee vägedega ning hävitas sakslaste Peterhofi-Strelna rühma Ropša lähistel. See oli Leningradi blokaadi läbimurdele otsustav panek.[2]
1944. aasta veebruari esimesel poolel osales Ivan Fedjuninski juhitav 2. löögiarmee Narva pealetungis, aga Narva linna vallutada ei õnnestunud. Narva vallutati 26. juulil 1944. Narva operatsiooni käigus. Pealetung lähtus platsdarmilt, mis sai hiljem nime Fedjuninski platsdarm. Pärast Tallinna operatsiooni lõppu osales 2. löögiarmee lahingutes Kuramaa kotis blokeeritud Saksa väegrupi Nord peajõududega ja Ida-Preisimaa operatsioonis.[2]
24. juunil 1945 osales kindralpolkovnik Ivan Fedjuninski Moskva Punasel väljakul Võidu paraadil.[2]
Pärast teise maailmasõja lõppu jäi Fedjuninski Saksamaal Nõukogude Liidu okupatsioonivägede koosseisu kuuluva 2. löögiarmee komandöri ametis.[2]
1946. aasta aprillist 1947. aasta veebruarini oli Ivan Fedjuninski Arhangelski sõjaväeringkonna juhataja. 1948. aastal ta lõpetas kõrgeimaid akadeemilisi kursuseid Relvajõudude Kindralstaabi Sõjaväeakadeemia juures.[2]
1948–1951 oli ta 7. armee komandör (armee staap asus Jerevanis).
1951–1954 Ivan Fedjuninski oli Saksamaal Nõukogude Liidu okupatsioonivägede rühma ülemjuhataja asetäitja ja esimene asetäitja. 1954–1957 sai ta Taga-Kaukaasia sõjaväeringkonna juhataja, 1957–1965 – Turkestani sõjaväeringkonna juhataja.[2]
8. augustil 1955 anti Ivan Fedjuninskile armeekindrali autasu.
1965. aastast oma surmani oli ta NSVL Kaitseministeeriumi peajärelevaatajate rühma koosseisus sõjaline järelevaataja-nõunik.
Esindusorganites[muuda | muuda lähteteksti]
Ivan Fedjuninski kuulus NSV Liidu Ülemnõukogu V ja VI koosseisu ning NSV Liidu Ülemnõukogusse.
1973. aastal valiti ta Tallinna aukodanikuks[3]. Samuti ta on Volhovi, Lomonossovi, Kingissepa, Brjanski, Karatševi, Gomeli[4] ja Tšoibolsani aukodanik.[2]
Viimastel eluaastatel elas Fedjuninski Moskvas ja suri 17. oktoobril 1977. Ta on maetud Novodevitšje kalmistule.[2]
Mälestuse jäädvustamine[muuda | muuda lähteteksti]
Aastatel 1978–1991 kandis tema nime praegune Paekaare tänav Tallinnas ja 1978–1994 praegune Rakvere tänav Narvas. Aastatel 1979–1996 kandis tema nime Tallinna 12. Keskkool.[5] Siiani kannavad tema nime tänavad ja põigud Brjanskis, Gomelis, Tugulõmis, Jaanilinnas, Tjumenis, Karatševis, Ropšas ja Volhovis.[2]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 "Генерал И. И. Федюнинский: этапы военной карьеры". Originaali arhiivikoopia seisuga 19. jaanuar 2015. Vaadatud 3. mail 2016.
- ↑ 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 2,12 2,13 2,14 2,15 2,16 2,17 2,18 2,19 2,20 Иван Иванович Федюнинский на сайте "Герои страны"
- ↑ http://m.tallinn.ee/est/Aukodanikud-1 (vaadatud 22.04.2015)
- ↑ Всё о Гомеле. Доски почёта — Почётные граждане города Гомеля.
- ↑ tallinn.ee: Tallinna koolide asutamiste ajad ja endised nimed