István Püha krooni maad
 | See artikkel vajab toimetamist. (Juuni 2015) |
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Juuni 2015) |
|
A Magyar Szent Korona Országai 1867–1918 | |
.svg) Vapp
| |
 Ungari kuningriigi ja Horvaatia-Slavoonia kuningriigi territoorium rohelisega | |
| Valitsusvorm | monarhia |
|---|---|
| Osa | Austria-Ungarist |
| Pealinn | Budapest |
István Püha krooni maad Ungari kuningriik (16) ja Horvaatia-Slavoonia kuningriik (17)
Ajaloolist mõistet István Püha krooni maad kasutati rühma territooriumite tähistamiseks, mis olid seotud Ungari kuningriigiga Austria-Ungaris. Kasutades keskaegset terminoloogiat on seda riikide süsteemi mõnikord nimetatud Archiregnum Hungaricum ("Ungari ülemkuningriik"). 1868. aasta Horvaadi-Ungari kompromissiga on see territoorium ametlikult defineeritud (art. 1) kui "Ungari kuningriigi ning Horvaatia, Slavoonia ja Dalmaatsia kolmikkuningriigi riikide liit". István Püha krooni maad lagunesid Austria-Ungari lagunemisel.
Nimevariandid[muuda | muuda lähteteksti]
- Ungari: Szent István Koronájának Országai – István Püha krooni maad, Szent Korona Országai – Püha krooni maad, Magyar Korona Országai – Ungari krooni maad, Magyar Szent Korona Országai – Püha Ungari krooni maad
- horvaadi: zemlje Krune svetog Stjepana – István Püha krooni maad
- saksa: Länder der heiligen ungarischen Stephanskrone – Püha Ungari (Püha) Istváni krooni maad
- tšehhi: Země Koruny svatoštěpánské – István Püha krooni maad
- slovaki: Krajiny Svätoštefanskej koruny – István Püha krooni maad, Krajiny uhorskej koruny – Ungari krooni maad
- serbia: Земље круне Светoг Стефана / zemlje Krune svetog Stefana – István Püha krooni maad
- rumeenia: Teritoriile Coroanei Sfantului Stefan – István Püha krooni maad
- ukraina: Землі корони Святого Стефана – István Püha krooni maad
Transleitaania[muuda | muuda lähteteksti]
Transleitaania (ungari: Lajtántúl, saksa: Transleithanien, poola: Zalitawia, tšehhi: Zalitavsko, slovaki: Zalitavsko) oli mitteametlik termin István Püha krooni maadele.
Ladina nimi Transleithania viitas keisririigi osadele Leitha (või Lajta) jõe "taga" (trans), kui enamus selle aladest asus jõest idas – või selle "taga", Austria perspektiivist vaadatuna. Tsisleitaania, s.o Habsburgide Kaksikmonarhia maad, mis varem olid Saksa-Rooma riigi osa, koos Galiitsia ja Dalmaatsiaga asusid Leitha jõest läänes – "siin" pool. Transleitaania Horvaadi osa (Horvaatia ja Slavoonia) oli kriitiline paik, eriti sõja ajal Osmanite riigi vastu. Üks tähtsaid linnu Transleitaanias oli Hrvatska Kostajnica, mis oli sõja ajal Osmanite riigiga Transleitaania (Horvaadi ja Slavoonia osa) piirkonna komandöri, vürst Luka Novoseli residents.
Territoorium ulatus Karpaatide kaarelt tänapäeva Slovakkias Aadria mere Horvaatia rannikuni. Transleitaania pealinn oli Budapest.
Kroonimaad[muuda | muuda lähteteksti]
.svg)
Pärast 1867. aasta Austria-Ungari kompromissi koosnes Transleitaania Ungari kuningriigist, sealhulgas Ungari pärusvaldused (mis hõlmasid ka endise Transilvaania vürstkonna (Erdélyi Fejedelemség) ning endiste Serbia vojevoodkonna ja Temesvári banaadi territooriume), sisemise omavalitsusega Horvaatia-Slavoonia kuningriik ja Rijeka (Fiume) vabasadam. Sõjaväestatud piiritsoon oli aastatel 1873–1882 eraldi halduses, siis see kaotati ning liidendati Ungari pärusvalduste ja Horvaatia-Slavoonia kuningriigiga.
| Osariik | Ungari nimi | Pealinn |
|---|---|---|
| Ungari kuningriik | Magyar Királyság | Buda Budapest aastast 1873 |
| Horvaatia-Slavoonia kuningriik | Horvát-Szlavónia Királyság | Zagreb (Zágráb) |
| Fiume ja selle ümbrus (separatum sacrae regni coronae adnexum corpus) | Fiume város és területe | Rijeka (Fiume) |
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Pikemalt artiklis Austria-Ungari kompromiss- Pikemalt artiklis Austria-Ungari
1867. aasta kompromiss, millega loodi Kaksikmonarhia, andis Ungari valitsusele suurema kontrolli oma siseasjade üle, kui kunagi varem pärast Mohácsi lahingut. Kuid uus valitsus seisis silmitsi tõsiste majanduslike probleemidega ja vähemusrahvuste kasvava kärsitusega. Esimene maailmasõda tõi kaasa Austria-Ungari lagunemiseni ja pärast sõda tuli Budas ja Pestis (Buda ja Pest ühinesid aastal 1872, tekkis Budapest) võimule rida valitsusi – sealhulgas kommunistlik režiim.
Põhiseaduslik ja õiguslik raamistik[muuda | muuda lähteteksti]
Transleitaania maad olid Austria keisri Franz Joseph I kui apostelliku Ungari kuninga ning Horvaatia ja Slavoonia kuninga võimu all. Tema järglseks sai aastal 1916 tema venna pojapoeg keiser Karl I (kuningas Károly IV). 18. veebruaril 1867 kutsus Ungari ministerpresident, krahv Gyula Andrássy kokku parlamendi. Vastavalt 1868. aasta Horvaatia-Ungari kompromissile saavutas endise Horvaatia kuningriigi Sabor osalise suveräniteedi õigusloomes õiguse, hariduse ja usuasjade ja siseasjade vallas.
Taas kord sai Habsburgist keiser Ungari kuningaks, kuid kompromiss piiras rangelt tema võimu riigi siseasjade üle ja Ungari valitsus sai kontrolli oma siseasjade üle. Ungari valitsus koosnes peaministrist ja kabinetist, mille nimetas keiser, kuid mis vastutas kitsa valimisõigusega valitud kahekojalise parlamendi ees. Austria-Ungari ühisasju hallati läbi "ühiste" välisasjade, kaitse- ja rahandusministeeriumite. Vastavad ministrid olid vastutavad delegatsioonide ees, mis esindasid eraldi Austria ja Ungari parlamente. Kuigi "ühine" kaitseministeerium haldas keiserlik-kuninglikku armeed, toimis keiser selle ülemjuhatajana ja saksa keel jäi sõjaliseks käsukeeleks. Kompromiss määras, et äri- ja rahapoliitika, tollid, raudteed ja kaudne maksustamine olid "ühine" mure, mille üle räägiti läbi iga kümne aasta järel. Kompromiss andis ka Transilvaania Ungari haldusse tagasi.
Franz Josephi pealekäimisel jõudsid Ungari ja Horvaatia aastal 1868 sarnase kompromissini, mis andis horvaatidele Püha Ungari krooni maadel eristaatuse. Tegelikult oli see pool Austria-Ungarist ametlikult defineeritud (art. 1) kui "Ungari kuningriigi ning Horvaatia, Slavoonia ja Dalmaatsia kolmikkuningriigi riikide liit". Kompromiss tunnistas Horvaatia erinevat identiteeti ja andis horvaatidele autonoomia siseasjades. Kuid tegelikult oli see autonoomia üsna piiratud. Horvaadi baani esitas nüüd Ungari peaminister ja nimetas ametisse kuningas. Ühise poliitika valdkonnad olid rahandus, vääringuküsimused, äripoliitika, postiamet ja raudteed. Horvaadi keel muutus Horvaatia valitsuse ametlikuks keeleks ja Horvaadi esindajad arutasid "ühiseid" asju enne, kui Ungari parlament lubas horvaadi keeles kõneleda.
Transleitaanial ei olnud oma lippu. Vastavalt Horvaadi-Ungari kompromissile (art. 62 ja 63) kasutati kõigis Horvaadi ja Ungari ühisasjades Horvaatia ja Ungari sümboleid. Näiteks, kui peeti Ungari-Horvaadi parlamendi ühisistungit, heisati parlamendihoonel Budapestis nii Horvaadi kui ka Ungari lipud. Viinis, Schönbrunni lossi ees lehvis Tsisleitaania must-kollane lipp, selle kõrval lehvisid Transleitaania eest Horvaadi ja Ungari lipud. Kui aastal 1915 kujundati uus väike ametlik Austria-Ungari vapp, mis koosnes vaid Austria ja Ungari vapist, Horvaadi valitsus protestis, kuna kompromissi oli rikutud. Viin vastas kiiresti ja lisas Horvaatia vapi.
Aastal 1868 kehtestatud rahvuste seadus määratles Ungarit kui ühte ungari rahvast, mis koosnes erinevatest rahvustest, kelle liikmed nautisid võrdseid õigusi kõigis valdkondades peale keele. Kuigi mitte-ungari keeli sai kasutada kohalikus valitsuses, kirikutes ja koolides, muutus ungari keel keskvalitsuse ja ülikoolide ametlikuks keeleks. Paljud ungarlased pidasid seadust liiga heldeks, samas vähemusrühmade juhid lükkasid selle tagasi kui puuduliku. Slovakid Põhja-Ungaris, rumeenlased Transilvaanias ja serblased Vojvodinas, kõik tahtsid rohkem autonoomiat ja rahutused järgnesid seaduse vastuvõtule. Valitsus ei võtnud rahvuste osas täiendavaid meetmeid kasutusele ja rahulolematus kääris.
Antisemitism tekkis Ungaris sajandi alguses hirmu tõttu majandusliku konkurentsi ees. Aastal 1840 võimaldas osaline juutide emantsipatsioon elada neil igal pool, välja arvatud teatud rõhutud kaevanduslinnad. 1868. aasta juutide emantsipatsiooniakt andis juutidele võrdsuse seaduse ees ja kõrvaldas tõhusalt kõik piirid nende osalemisele majanduses; siiski hoidsid mitteametlikud tõkked juute eemal karjäärist poliitikas ja avalikus elus.
Liberaalse partei tõus[muuda | muuda lähteteksti]
Franz Joseph nimetas Gyula Andrássy – Deáki partei liikme – aastal 1867 peaministriks. Tema valitsus pooldas tugevalt 1867. aasta Austria-Ungari kompromissi ja järgis laissez-faire majanduspoliitikat. Gildid kaotati, töölistel lubati palga üle tingida ja valitsus püüdis parandada haridust ning ehitada maanteid ja raudteid. Aastatel 1850–1875 Ungari farmid õitsesid: teraviljahinnad olid kõrged ja väljavedu kolmekordistus. Kuid Ungari majandus kogus kapitali liiga aeglaselt ja valitsus sõltus suuresti välisrahast. Lisaks hakkas riiklik ja kohalik bürokraatia kasvama kohe pärast kompromissi jõustumist. Varsti ületas bürokraatia hind riigi maksutulu ja riigivõlg kasvas. Pärast majanduslangust 1870. aastate keskpaigas alistus Deáki partei süüdistustele raha väärkasutusest ja skandaalist.
Majanduslike probleemide tulemusel sai aastal 1875 võimule samal aastal loodud Kálmán Tisza liberaalne partei. Tisza pani kokku bürokraatliku poliitilise masinavärgi, mis säilitas kontrolli läbi korruptsiooni ja armetult mitteesindusliku valimissüsteemi manipuleerimise. Lisaks pidi Tisza valitsus taluma nii rahulolematuid rahvusi kui ka ungarlasi, kes pidasid Tiszat liiga alandlikuks austerlaste suhtes. Liberaalid väitsid, et Kaksikmonarhia parandas Ungari majanduslikku seisundit ja suurendas selle mõju Euroopa poliitikas.
Tisza valitsus tõstis makse, tasakaalustas eelarve mitme aasta jooksul võimule tulemisest ning lõpetas suured maanteede, raudteede ja veeteede projektid. Äri ja tööstus laienesid kiiresti. Pärast 1880. aastat loobus valitsus oma laissez-faire majanduspoliitikast ja ergutas tööstust laenude, toetuste, valitsuse lepingute, maksuvabastuste ja muude meetmetega. Ungarlaste arv, kes teenisid elatist tööstuses, kahekordistus aastatel 1890–1910 24,2%-ni rahvastikust, samas kui põllumajandusega seotute arv langes 82%-lt 62%-ni. Kuid 1880. ja 1890. aastad olid talurahvale surutiseaastad. Raudtee ja aurulaevade transport andis Põhja-Ameerika farmeritele juurdepääsu Euroopa turgudele ja Euroopa teraviljahinnad langesid 50%. Suurmaaomanikud võitlesid surutisega, otsides kaubanduskaitset ja muid poliitilisi abinõusid; väikeaadlikud, kelle farmid laostusid, otsisid kohta ikka veel kasvavas bürokraatias. Seevastu talupojad kasutasid elatuspõllumajandust ja töötasid raha teenimiseks töölistena.
Sotsiaalsed muutused[muuda | muuda lähteteksti]
Ungari rahvastik kasvas aastatel 1850–1910 13 miljonilt 20 miljonile. Pärast 1867. aastat andis Ungari feodaalühiskond teed palju keerukamale ühiskonnale, mis sisaldas magnaate, väikeaadlikke, keskklassi, töölisklassi ja talupoegi. Kuid magnaadid jätkasid oma jõukuse ja valitseva seisundi tõttu parlamendi ülemkojas oma suure mõju rakendamist läbi mitme konservatiivse partei. Nad võitlesid uuendustega ja taotlesid nii tihedaid sidemeid Viiniga kui ka Ungari traditsioonilise sotsiaalse struktuuri ja institutsioonide taastamist, väites, et põllumajandus peaks jääma aadli missiooniks. Nad saavutasid turukaitse põlispärandi süsteemi taastamisega ja õhutasid ka keskklassi hangeldamise piiramist ning ihunuhtluse taastamist. Rooma katoliku kirik oli magnaatide suur liitlane.
Mõned väikeaadlikest maaomanikud elasid 19. sajandi lõpu põllumajanduse surutise üle ja jätkasid põllupidamist. Paljud teised läksid bürokraatiasse või valisid elukutse.
19. sajandi keskel koosnes Ungari keskklass väikesearvulisest saksa ja juudi kaupmeeskonnast ja töökojaomanikest, kes andsid tööd vähestele käsitöölistele. 20. sajandi alguseks oli keskklass kasvanud suuruselt ja keerukuselt ning oli peamiselt juudi rahvusest. Tegelikult lõid juudid moodsa majanduse, mis toetas Tisza bürokraatiamasinat. Vastutasuks Tisza mitte ainult ei mõistnud antisemitismi hukka, vaid kasutas ka oma poliitilist masinavärki antisemiitliku partei kasvu kontrollimiseks. Aastal 1896 võtsid tema järglased vastu seaduse, mis kindlustas juutide lõpliku emantsipatsiooni. Aastaks 1910 moodustasid ligikaudu 900 000 juuti ligikaudu 5% rahvastikust ja ligikaudu 23% Budapesti kodanikest. Juudid moodustasid 54% äriomanikest, 85% rahandusasutuste juhtidest ja omanikest ning 62% kõigist äritöötajatest.
Töölisklassi tõus kaasnes loomulikult tööstuse arenguga. Aastaks 1900 töötas Ungari kaevandustes ja tööstuses ligikaudu 1,2 miljonit inimest, mis moodustas 13% rahvastikust. Valitsus soosis madalaid palku, et hoida Ungari kaubad välisturgudel konkurentsivõimelised ja hoida ära vaesunud talupoegade saabumine linna tööd otsima. Valitsus tunnistas streigiõigust aastal 1884, kuid töölised sattusid tugeva poliitilise surve alla. Aastal 1890 loodi sotsiaaldemokraatlik partei ja salaja loodi liit ametiühingutega. Partei värbas varsti 1/3 Budapesti töölistest. Aastaks 1900 loendati partei ja ametiühingute ridades rohkem kui 200 000 kirglikku liiget, tehes sellest suurima ilmaliku organisatsiooni, mis riigis kunagi olnud. Parlament võttis vastu seadusi tööstustööliste elu parandamiseks, sealhulgas meditsiiniabi ja õnnetusjuhtumikindlustus, kuid keeldus laiendamast neile hääleõigust, väites, et hääleõiguse laiendamine lubaks liiga paljudel mitteungarlastel hääletada ja ohustaks Ungari ülemvõimu. Pärast 1867. aasta kompromissi käivitas Ungari valitsus ka haridusreformi eesmärgiga luua kvalifitseeritud, haritud tööjõudu. Tulemusena tõusis kirjaoskuse tase aastaks 1910 80%-ni. Kirjaoskus tõstis töötajate väljavaateid põllumajanduses ja tööstuses ning tegi nad küpseks osalemaks poliitiliste ja sotsiaalsete muutuste liikumises.
Talurahva olukord halvenes järsult surutise ajal 19. sajandi lõpul. Maarahvastik kasvas ja talupoegade maalapid kahanesid, kui maad jagati järgmiste põlvkondade vahel. Aastaks 1900 kriipsutas peaaegu pool riigi maaomanikest maha elatise maalappidelt, mis olid liiga väikesed põhivajaduste rahuldamiseks, ja paljudel maatöölistel ei olnud üldes maad. Paljud talupojad otsustasid välja rännata ja nende lahkumise määr jõudis 1870. aastatel ligikaudu 50 000 aastas ja aastaks 1907 ligikaudu 200 000 aastas. Talupoegade osakaal rahvastikus langes 72,5%-lt 1890. aastal 68,4%-ni aastal 1900. Maapiirkondi iseloomustasid ka rahutused, millele valitsus reageeris vägede saatmisega, kõigi maatööliste organisatsioonide keelamisega ja muude repressiivsete seaduste kehtestamisega.
19. sajandi lõpul võttis liberaalne partei vastu seadusi, mis suurendasid valitsuse võimu Rooma katoliku kiriku arvelt. Parlament sai õiguse panna veto vaimulike ametissenimetamistele, ja see kahandas kiriku peaaegu täilelikku domineerimist Ungari õppeasutustes. Täiendavad seadused kaotasid kiriku võimu arvukates tsiviilasjades ja selle protsessiga juurutati tsiviilabielu- ja lahutuseprotseduurid.
Liberaalne partei töötas mõningase eduga ka ühtse, ungaristatud riigi loomisega. Eirates rahvuste seadust võeti vastu seadusi, mis nõudsid ungari keele kasutamist kohalikes omavalitsustes ja suurendasid selles keeles koolis õpetatavate õppeainete arvu. Pärast 1890. aastat õnnestus valitsusel ungaristada haritud slovakid, sakslased, horvaadid ja rumeenlased ning kaasata need bürokraatiasse, röövides nii rahvusvähemustelt haritud eliidi. Enamus vähemusi ei õppinud kunagi ungari keeles rääkima, kuid haridussüsteem tegi nad teadlikuks nende poliitilistest õigustest ja nende rahulolematus madjariseerimisega kasvas. Bürokraatlik surve ja suurenenud hirm territoriaalsetele nõuetele Ungari vastu pärast uute rahvusriikide loomist Balkanil sundisid Tiszat keelustama "rahvusliku agitatsiooni" ja kasutama valimistrikke vähemustelt esindatuse võtmiseks. Siiski tekkisid aastal 1901 rumeenia ja slovaki rahvusparteid, kohkumata valimisvägivalla ja politseirepressioonide juhtumitest.
Poliitiline ja majanduslik olukord aastatel 1905–1919[muuda | muuda lähteteksti]
Tisza juhtis liberaalset valitsust aastani 1890 ja 14 aastat pärast seda oli ametis mitu liberaalset peaministrit. Põllumajanduse langus jätkus ja bürokraatia ei suutnud enam neelata kõiki vaesunud väikeaadlikke ja haritud inimesi, kes ei leidnud tööd mujalt. See rühm andis oma poliitilise toetuse iseseisvusparteile ja neljakümnekaheksa parteile, mis muutus osaks "rahvuslikust" opositsioonist, mis sundis aastal 1905 peale koalitsiooni liberaalidega. Iseseisvuspartei alistus Kaksikmonarhia olemasolule ja püüdis parandada Ungari seisundit selles; kuid neljakümnekaheksa partei taunis 1867. aasta kompromissi, väites, et Ungari on jäänud Austria kolooniaks, ning õhutas Ungari keskpanga ja sõltumatu tollitsooni teket.
Franz Joseph keeldus koalitsiooni liikmeid valitsusse nimetamast enne, kuni nad loobuvad oma nõudmistest sõjaväge puudutavatele Austria järelandmistele. Kui koalitsioon lõpuks aastal 1906 võimule sai, taganesid juhid oma vastuseisust 1867. aasta kompromissile ja järgisid liberaalse partei majanduspoliitikat. István Tisza – Kálmán Tisza poeg ja peaminister aastatel 1903–1905 – moodustas uue, Tööpartei, mis sai aastal 1910 suure enamuse parlamendis. Tisza sai teist korda peaministriks aastal 1912 pärast töötüli, mis puhkes edutu katse üle laiendada valimisõigust.
Lõpp[muuda | muuda lähteteksti]
Pärast Esimest maailmasõda lõpetas Transleitaania oma olemasolu. Horvaadi Sabor Zagrebis otsustas 29. oktoobril 1918 ühineda Sloveenide, Horvaatide ja Serblaste Riigi Rahvusnõukoguga. Meeleheitel kuningas Károly nimetas peaministriks Mihály Károlyi, kes pooldas Austria ja Ungari vahel lõdvemaid sidemeid. Károlyi julgustusel peatas Ungari parlament 31. oktoobril 1918 Austria-Ungari kompromissi.
13. novembril teatas kuningas Károly, et ta nõustus Ungari õigusega määrata oma riikluse vorm ja loobus õigusest võtta osa Ungari poliitikast. Ta vabastas ka monarhia Ungari poole ametnikud truudusvandest talle. Kuigi seda peetakse mõnikord ka troonist loobumiseks, hoidus kuningas Károly sihilikult kasutamast seda mõistet sündmuse puhul, millega Ungari rahvas teda meenutas. Kuid Károlyi ja tema valitsus ei soovinud oodata; nad kuulutasid 16. novembril välja Ungari Demokraatliku Vabariigi. Aga kuningas Károly IV ei loobunud kunagi troonist ja aastatel 1920–1944 valitses taastatud Ungari kuningriiki regendina Miklós Horthy.