Iroonia

Allikas: Vikipeedia
Iiri kirjanik Oscar Wilde oli tuntud otsekohese ja lihtsakoelise väljendusviisi poolest, millel polnud irooniaga mingit pistmist. Suurbritannia kirjandusloos oli teadaolevalt veel vaid üks samasugune kirjanik, samuti Iirimaalt pärit Jonathan Swift

Iroonia (kreeka sõnast εἰρωνεία eirōneía – 'teeseldud teadmatus'[1]) on retooriline võte, kus tegelikult öeldav erineb järsult sellest, mis esmapilgul paistab öeldud olevat.

Irooniat on liigitatud mitmeti, näiteks verbaalseks, dramaatiliseks ja situatsiooniliseks irooniaks. Neid iroonia vorme kasutatakse sageli tõe rõhutamiseks. Irooniline võrdlus, mida kasutatakse sageli sarkasmis, ja mõned litootese vormid võivad mõtet rõhutada teadliku keelekasutuse abil, mis väidab tõele vastupidist, eitab tõe vastandit või pisendab faktilist seost suuresti ja ilmselgelt.[2] Ajaloolase Connop Thirlwalli sõnul kuuluvad iroonia teiste vormide hulka ka dialektiline ja praktiline iroonia.[3] Saksa filosoof Hegel käsitles ka kosmilist irooniat, mis väljendub juhuste iroonilises kokkusattumuses. Samuti on filosoofias irooniat põhjalikult käsitlenud Richard Rorty, sealhulgas teinud seda eesti keeleski ilmunud teoses "Sattumuslikkus, iroonia ja solidaarsus".

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ Liddell & Scott, A Greek-English Lexicon, v. sub εἰρωνεία.
  2. ↑ Muecke, DC., The Compass of Irony, Routledge, 1969. p. 80
  3. ↑ Preminger, A. & Brogan, T. V. F. Brogan, The New Princeton Encyclopedia of Poetry and Poetics, MJF Books, 1993, ISBN 9780691032719, pp. 633–635.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Bogel, Fredric V. "Irony, Inference, and Critical Understanding." Yale Review, lk 503–519.
  • Booth, Wayne C. A Rhetoric of Irony. Chicago: University of Chicago Press, 1975.
  • Bryant, G. A., & Fox Tree, J. E. (2002). Recognizing verbal irony in spontaneous speech. Metaphor and Symbol, 17, lk 99–115.
  • Colebrook, Claire. Irony. London and New York: Routledge, 2004.
  • Gibbs, R. W. (2000). Irony in talk among friends. Metaphor and Symbol, 15, lk 5–27.
  • Hutcheon, Linda. Irony's Edge: The Theory and Politics of Irony. London: Routledge, 1994.
  • Kierkegaard, Søren. On the Concept of Irony with Continual Reference to Socrates. 1841; Princeton: Princeton University Press, 1992.
  • Lavandier, Yves. Writing Drama, lk 263–315.
  • Lee, C. J., & Katz, A. N. (1998). The differential role of ridicule in sarcasm and irony. Metaphor and Symbol, 13, lk 1–15.
  • Leggitt, J., & Gibbs, R. W. (2000). Emotional reactions to verbal irony. Discourse Processes, 29(1), lk 1–24.
  • Muecke, D. C. The Compass of Irony. London: Methuen, 1969.
  • Star, William T. "Irony and Satire: A Bibliography." Irony and Satire in French Literature. Ed. University of South Carolina Department of Foreign Languages and Literatures. Columbia, SC: University of South Carolina College of Humanities and Social Sciences, 1987, lk 183–209.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Iroonia&oldid=6573847"