Intonatsioon (keeleteadus)
Intonatsioon ehk kõnemeloodia on "kõneleja põhitooni varieerumine mingi lausungi piires, mida kuulaja tajub helikõrguste muutumisena".[1]
Seega räägitakse ühtlasest, tõusvast, langevast, küsivast, laulvast intonatsioonist.[2] Intonatsiooni mõistet ei tohi segi ajada fleksiooni, rõhu või aktsendiga.
Intonatsioon kuulub prosoodianähtuste hulka, nagu ka rõhk ja välde. Intonatsiooni mõjutavad näiteks lausungi grammatiline struktuur, infostruktuur ja suhtlusfunktsioon.[3]
Intonatsioon on universaalne, mis tähendab, et see toimub sarnaselt enamikus keeltes. Foneetikas tehakse vahet lugemisintonatsioonil ja spontaanse kõne intonatsioonil, sest kõnemeloodia on mõjutatud sellest, kas tegemist on etteloetud teksti või spontaanse kõnega.[3]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ "Foneetika sõnastik". Termeki. Originaali arhiivikoopia seisuga 12.03.2018. Vaadatud 12.03.2018.
- ↑ "Eesti keele seletav sõnaraamat". EKSS. Vaadatud 12.03.2018.
- ↑ 3,0 3,1 Eva Liina Asu, Pärtel Lippus, Karl Pajusalu, Pire Teras (2016). Eesti keele hääldus. Eesti keele varamu II. Tartu Ülikooli Kirjastus.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)