Ida-Ungari kuningriik
 | See artikkel vajab toimetamist. (Oktoober 2015) |
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Oktoober 2015) |
|
Keleti Magyar Királyság 1529–1570 | |
_(1526-1540).svg) Vapp
| |
 Ida-Ungari kuningriik 1550. aasta paiku | |
| Valitsusvorm | monarhia |
|---|---|
| Osa | Osmanite riigi vasall |
| Pealinn |
Buda 1526–1541 Lippa 1541–1542 Gyulafehérvár 1542–1570 |
Ida-Ungari kuningriik (ungari: Keleti Magyar Királyság) on tänapäevane nimi, mida kasutatakse János I Zápolya ja tema poja János Zsigmond Zápolya valduste tähistamiseks, mõlemad vaidlustasid aastatel 1526–1570 Habsburgide nõudeid Ungari kuningriigi valitsemiseks. Zápolyad valitsesid Ungari idaosa üle, samas Habsburgide kuningad (Ferdinand ja Maximilian) valitsesid läänes. Habsburgid püüdsid mitu korda kogu Ungarit oma võimu alla ühendada, kuid türklased hoidsid selle ära, toetades Ida-Ungari kuningriiki.
Zápolya riigi täpset ulatust ei lahendatud kunagi, kuna nii Habsburgid kui ka Zápolyad nõudsid kogu kuningriiki. Ajutine territoriaalne jaotus tehti Váradi rahuga aastal 1538. Ida-Ungari kuningriik on Transilvaania vürstkonna eelkäija, viimane loodi Speyeri lepinguga.
János I valitsemine[muuda | muuda lähteteksti]
Aastal 1526 sai Ungari Osmanitelt Mohácsi lahingus lüüa ja kuningas Lajos II tapeti. Osmanid tõmbasid oma väed tagasi ja ei püüdnud siis vallutada.
Austria Ferdinand, keiser Karl V noorem vend, nõudis krooni selle õigusega, et oli abielus Lajosi õe Annaga. Kuid enamus Ungari aadlist oli Ferdinandi vastu. Nad toetasid János I Zápolyat, endist Transilvaania vojevoodi, rikkaimat maaomanikku riigis. Ungari Riigipäev kuulutas ta kuningas János I-ks. Vastukaaluks Habsburgide mõjule moodustas János I aastal 1528 liidu Osmanite sultani Suleiman I-ga ja vandus aastal 1529 sultanile isegi truudust.
János I hoidis enda kontrolli all Transilvaaniat ja Ungari tasandiku idaosa; Ferdinand valitses Horvaatiat, tasandiku lääneosa ja Slovakkiat.
Aastal 1538 sõlmisid pooled Váradi rahu, mis tegi selle jaotuse ametlikuks, ja tegi ka Ferdinandi lastetu János I pärijaks.
János II Zsigmondi valitsemine[muuda | muuda lähteteksti]
Váradi rahu kestis vaid kaks aastat, kui aastal 1540, vaid üheksa päeva enne János I surma sündis talle poeg. Kuningapoeg János Zsigmond Zápolya krooniti Ungari seisuste poolt mõni nädal hiljem. Suurema osa János II valitsusajast valitses Ida-Ungarit tema ema Izabela koos piiskop György Martinuzziga, kes oli regent. Neid toetas sultan Suleiman, kes tunnistas János II kuningaks ja oma vasalliks.
Aastal 1541 tungis Ferdinand oma nõude maksmapanemiseks riiki. Martinuzzi kutsus Suleimani, kes ajas Ferdinandi minema, kuid võttis suurema osa Kesk-Ungarist Osmanite otsese võimu alla (Budini ejalett). Ungari tasandiku idaosa jäi Zápolya võimu alla; 1571. aasta järel sai see tuntuks kui Partium.
1540. aastatel sisaldas Ida-Ungari kuningriik Máramarose, Szabolcsi, Szatmári, Közép-Szolnoki, Bihari, Külső-Szolnoki, Békési, Csongrádi, Aradi, Csanádi ja Temesközi krahvkondi. Suuremad linnad, nagu Várad või Lippa, olid tähtsad riigivõimu keskused, tagades ülemvõimu piirkonna magnaatide üle. Üks rikkamaid aadlikke, Péter Petrovics, oli Temesközi absoluutne valitseja, kuid oli Zápolya perekonnale ustav. Ta tegi regent Martinuzziga koostööd. Piirkonda Máramarose krahvkonnast Kraszna jõeni valitses Drágffy-Perényi perekond, Ecsedi ja Somlyót valitses Báthory perekond, Békési krahvkonda valitses Patócsy, Marose jõe orgu valitses Jaksicsi perekond ning Debreceni linna valitses Enyingi Töröki perekond. Zempléni, Borsodi ja Abaúj krahvkondi nende määratlemata piirides valitsesid Balassa, Losonci, Bebeki ja Drugethi perekonnad, kuid neil oli märkimisväärne autonoomia.
Armeekampaaniad aastatel 1543–44 jätsid ainult ühe turvalise ühendustee Kuningliku Ungariga, piki Váhi jõe orgu, ja see vähendas kuningriigis veelgi toetust Habsburgidele. Augustis 1544 osalesid volinikud keskaegse Ungari kuningriigi keskosast, samuti krahvkondadest piki Tisza jõge võrdsetena Transilvaania Riigipäeval Tordas. Transilvaania Riigipäevast sai seega Ungari Riigipäevade õiguslik järglane.
Riigikantselei ja ülemkohus Budas kadusid 1540.-1541. aasta poliitilises kaoses ja Transilvaaniat ei saanud enam hallata Ungari kuningriigi keskorganite poolt. Vojevoodi aparaat oli ebapiisav riigivalitsemise ülesannete tagamiseks. Martinuzzi moodustas uue haldusstruktuuri ja rajas õukonna Gyulafehérváris.
Feodaalseisused kaotasid oma võimu riigiasjade üle. Saksid olid ikka veel Habsburgide toetajad ja võtsid passiivse hoiaku. Péter Haller, kuninglik Szebeni magistraat, oli ainus saks Gyulafehérvári õukonnas. Székelytel olid vaid mõned toetajad regendi ja kuninganna kaaskonnas. Kuningas Jánosi toetajatel ei olnud tavaliselt juuri riigi uutes piirides, siiski leidus suurel arvul nende sugulasi kõrgametnike ja õukondlaste seas. Valitsev klass ootas ikka veel riigi taasühendamist ja Martinuzzi tundis kogu aeg selle soovi ja ootuse survet.
Habsburgide valitsemine ja sõda[muuda | muuda lähteteksti]
Martinuzzi ja Izabela langesid välja ning Martinuzzi pöördus ka Osmanite vastu. Ta asus hoopis Ferdinandiga liitu ja sundis aastal 1549 Izabelat allkirjastama Nyírbátori lepingut, mis loovutas Transilvaania Ferdinandile. Izabela oli oma poja väljaajamise vastu ja teatas kohe sultanile. Järgnes kodusõda Izabela vägede ja Martinuzzi Habsburgide-meelsete vägede vahel. Martinuzzi armee piiras aastatel 1550 ja 1551 kuninglikku residentsi Gyulafehérváris.
Habsburgide armee marssis Giovanni Battista Castaldo juhtimisel Transilvaaniasse ja Tisza piirkonda. Martinuzzi jätkas oma intriige, saates sultanile feodaalandamit, ja tapeti Castaldo poolt aastal 1551. János II loobus kuningas olemast ja lahkus koos Izabelaga Poolasse.
Sultan, tundes end reedetuna, saatis oma armee aastal 1552 Ungari vastu. Veszprém, Drégely, Szolnok, Lippa, Temesvár, Karánsebes ja Lugos langesid kampaania käigus. Vaid Egeri kindlus István Dobó juhtimisel seisis Osmanite armeele vastu. Aastal 1553 tõi Ferdinand Castaldo väed Transilvaaniast välja. Aastal 1554 käivitas sultan veel ühe rünnaku Ungari vastu, okupeerides Salgó ja Füleki.
János II restauratsioon[muuda | muuda lähteteksti]
Aastal 1556 kutsus Transilvaania aadel János II tagasi ja valis ta Szaszsebesi Riigipäeval Transilvaania vürstiks; teda tunnistati taas kuningana.
Aastal 1568 tunnistas János II Torda ediktiga ametlikult usuvabadust.
Speyeri leping[muuda | muuda lähteteksti]
Pikemalt artiklis Speyeri leping (1570)
Aastal 1570 sõlmis János II Ferdinandi Habsburgist järglase Maximilianiga Speyeri lepingu. János II loobus taas nõudest Ungari kuninga tiitlile Maximiliani kasuks, lõpetades sellega Ida-Ungari kuningriigi. Maximilian omakorda tunnistas Jánosi "Transilvaania ja Partiumi vürstiks" (princeps Transsylvaniae et partium regni Hungariae dominus; see on, Transilvaania ja osakese Ungari vürst) aastast 1570 kuni tema surmani (1571).
See leping, nagu ka varasem Váradi rahu, kinnitas ühendatud Ungari põhimõtet. Partium ja Transilvaania usaldati János Zsigmond Zápolyale, kui Maximiliani vasallile. Nagu ülal mainitud, valdasid Zápolyad ka Partiumi, kuid nüüd tunnistasid Habsburgid neid isandatena. Mõnes mõttes kauples János Zsigmond endale välja territooriumi tiitli.
Seega oli Ida-Ungari kuningriik Transilvaania vürstkonna eelkäija. Vaatamata János Zsigmondi vasallisõltuvusele Maximilianist, valitsesid Transilvaania vürstid peaaegu täielikuga autonoomiaga ja maksid sageli andamit Osmanite riigile. Austria ja Türgi võitlesid siin ülemvõimu eest ligi kaks sajandit. Kõik viited pärast 1570. aastat Ungari kuningale viitavad kuningliku Ungari territooriumile; viited vürstile viitavad Transilvaania vürstkonnale.