Ibrahim Hannibal

Allikas: Vikipeedia
Hannibali büst Petrovskojes (Autor: ??)

Ibrahim Hannibal (vene keeles Абрам (Ибрагим) Петрович Ганнибал; umbes 1696[1] – 1781 Suida Roždestvenski maakond Peterburi kubermang) oli aafrika päritolu Prantsusmaa ja Venemaa sõjaväelane ning Tallinna ülemkomandant.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Peeter I ja Hannibali mälestusplaat Vilniuse Püha Paraskeva kiriku seinal

Ibrahim Hannibali täpne päritolu ei ole teada, sest ta ise on öelnud ainult, et on pärit Aafrikast Lagoni linnast[2]. Hugh Barnesi järgi võis Hannibal pärit olla Tšaadi järve äärest Logone-Birnist.[3] Toodi Venemaale Moskvasse Konstantinoopolist 1705. aastal krahv Savva Vladislavitš-Raguzinski poolt (Teistel andmetel tutvustas teda Peeter I-le 1703. aastal Pjotr Andrejevitš Tolstoi, kes oli Konstantinoopolis Vene saadikuks ja kelle abilisena S. Raguzinski töötas ja käsul Raguzinski Hannibali Venemaale tõi).

13. juulil 1705 ristiti ta Vilniuses Püha Paraskeva Õigeusu kirikus vene õigeusku. Tema ristiisa oli Peeter I. Ristimisel anti talle nimeks Abraham Petrovitš, kuid ta kasutas kuni surmani kristliku Abrahami (venepäraselt Abram) nime asemel araabiapärast Ibrahimi [viide?], isanimi Petrovitš, aga tulenes Peeter I-st endast.

Saatis Peeter I-st selle sõjaretkedel Poltava lahingus ja mujal, täites kammerteenri ülesandeid. Hannibal oli Preobraženskoje polgu bombardiir, kapteni auastmes. 1716. aastal saadeti keisri poolt Prantsusmaale õppima inseneriasjandust, kus aga astus peale õpinguid Prantsuse sõjaväkke, võttis osa Prantsuse–Hispaania sõjast ja sai 1719. aastal haavata. Prantsuse armee teenistuses jõudis Hannibal kapteni auastmeni.[1] 1722. saabus Peeter I korraldusel tagasi Venemaale.

1724. aastal saadeti ta Peeter I korraldusel kindralfeldmarssal ja Liivimaa kindralkuberneri Aleksandr Menšikovi juurde, kus alustas Riia kindluse uute kindlustuste planeerimist. Peale Peeter I surma 1725. aastal, tema lese ja uue Venemaa valitseja Katariina I soovil oli tema lapselapse Pjotr Aleksejevitši koduõpetaja. 1727. aastal saatis uus keiser Peeter II Hannibali tema intriigide eest Aleksandr Menšikovi vastu keisri õukonnast ära Siberisse.

Peale Peeter II surma ja Anna Ivanovna trooniletõusu, saabus ta Burchard Christoph von Münnichi abiga 1730. aastal tagasi Siberist Peterburi. 1731. aastal abiellus ta kreeka päritolu Jevdokia Dioeperiga ja saadeti uude teenistuskohta Pärnu linna, kus õpetas matemaatikat, fortifikatsiooni ja joonestamist. 1733 läks ta erru majori auastmes.

Asus elama 1732. aastal kindralfeldmarssal Fjodor Golovini pojalt, admiral, krahv Nikolai Golovinilt omandatud Karjaküla mõisa. Hannibali esimene abielu ebaõnnestus. 1731. aasta oktoobril sündis Jevdokial valgenahaline tütar, kelle Hannibal adopteeris ning andis talle ema nime. 1732. aasta veebruaris esitas Hannibal sõjaväevõimudele ametliku süüdistuse, süüdistades Jevdokiat abielurikkumises ja mõrvakatses ning nõudis abielu lahutamist. Kohus jõudis lõpliku otsuseni 1753. aastal, abielu lahutati, Jevdokia saadeti kloostrisse Novgorodi kubermangus ning Ibrahimile määrati patukahetsus ja trahv, kuna ta oli selleks ajaks uuesti abiellunud. 1736. aastal abiellus Ibrahim Tallinna Issanda Muutmise kirikus Christina Regina Siöbergiga.[1] 1741. aastast asus uuesti sõjaväeteenistusse, Tallinna garnisoni suurtükiväe ülemana (alampolkovnikuna) Tallinna kindluse kindlustamiseks.

Tallinna komandandimaja, Toompea tänav 1, kus Hannibal elas aastatel 1742–1752

Peeter I tütre Jelizaveta Petrovna võimuletuleku aastal 1741, sai ta riiklike teenete eest rendile Rahula küla Saku lähedal. Järgneval aastal ülendati ta kindralmajoriks ja määrati Tallinna ülemkomandandiks, ning sai keisrinna poolt kingiks Pihkva kubermangus Mihhailovskoje mõisa ja maa Kutšane järve juures, kuhu ta ehitas Petrovskoje mõisa (vene Усадьба Петровское). Olles seejärel Rahula 1743. aastal pärisvalduseks saanud, müüs ta samal aastal Karjaküla mõisa, 2800 hõberubla eest, keiserlike mõisate üleminspektor Johann Mrakischile.

Hannibali vapp

1742. aastal esitas Hannibal taotluse aadliseisusse tõstmiseks ning vapi kinnitamiseks ning hakkas kasutama vapipitsatit. Taotlusele ei vastatud.

1752. aastal nimetati ta insenerteenistuse kindralmajoriks, ning oli vene sõjaväe kindralinseneri (generalingenieure) ametis aastatel 1754–1759.

Aastail 1753–1754 osales ta Soomes Vene ja Rootsi riigi vahel toiminud piiri määramises. 1755. määrati ta juhtima Kroonlinna ja Laadoga kanali ehitamist ja samal aastal määrati ka Viiburi kubermangu kuberneriks. 1759. aastal omandas Hannibal Suida mõisa Peterburi kubermangus.[1]

1759 ülendati kindral en chefiks. 1762. saadeti Hannibal Peeter III poolt kõrge ea tõttu erru. Hannibal suri 1781. aastal Suidas (soome Suija; vene Суйда), tema naine Christina suri samal aastal enne Hannibali, mõlemad on maetud Suida kalmistule.

22. märtsil 1744 Hannibali allkirjastatud dokument Tallinna Linnaarhiivis

Talle kuulunud Ingerimaa Gattšina ümbruskonna mõisad pärisid ta pojad vastavalt:

Autasud[muuda | muuda lähteteksti]

Perekond[muuda | muuda lähteteksti]

1731. aastal abiellus kreeka päritolu hollandi merekapteni tütre Jevdokia Andrejevna Dioeperiga, kes sünnitas mustale mehele valge lapse, mille peale Hannibal ta lahutuse saamise eesmärgil, truudusetuse süüdistusega, kohtusse kaebas ja võitis.

1736. abiellus Christina Regina Siöbergiga (1705–1781) (ka von Scheberg; Христина Матвеевна Шеберх), kes oli Mattias Johan Siöbergi (Матвей фон Шёберг) ja Christina Elisabeth d'Albedylli tütar. Abielust sündisid:

  • Ivan (vene Иван Абрамович Ганнибал; 1735–1801), Venemaa sõjaväelane, Püha Aleksander Nevski ordeni kavaler (1781) kindral en chef ja kindral-цейгмейстер, Suida mõisnik, suri lastetuna;
  • Jelizaveta (Елизавета Абрамовна Ганнибал; 1737–1815), abiellus isa adjutandi Andrei Pavlovitš Puškiniga,
  • Anna (Анна Абрамовна Ганнибал; 1741–1810), abiellus kindralmajor Semjon Stepanovitš Nejeloviga (Семён Степанович Неелов)
  • Pjotr (Пётр Абрамович Ганнибал; 1742–1826), kindralmajor, Jelitsõ mõisnik Ingerimaal ja Petrovskoje mõisnik Pihkvamaal aastatel 1782–1819 [2], abiellus 1771 Olga Grigorjevna von Dannensterniga (1742–1817).[5] Abielust sündisid tütred Christina ja Alexandra ning poeg Venjamin (Вениамин Петрович Ганнибал; 1780–1839), Petrovskoje mõisnik aastatel 1822–39
  • Ossip (Осип (Иосиф) Абрамович Ганнибал; 1744–1806), mereväeohvitser, Runovo mõisnik, abiellus 1773. aastal Maria Aleksejevna Puškinaga (1745–1818)[6] ja juba abielus olles 1778. aastal ka kapteni lese Ustinja Jermolajevna Tolstajaga (sünd. Šiškina), mis aga hiljem kehtetuks kuulutati. Esimesest abielust sündis: Nadežda Ossipovna (Надежда Осиповна Ганнибал; 1775–1836), kes abiellus porutšik Sergei Lvovitš Puškiniga (1770–1848) ja oli vene romantilise luuletaja Aleksandr Puškini (1799–1837) ema
  • Agrippina (Агриппина Абрамовна Ганнибал; 1746–1746)
  • Isaac (Исаак Абрамович Ганнибал; 1747–1804), mõisnik Taitsõs, mille müüs 1786. aastal, Pihkvas ülemõukonnameister, abiellus Anna Andrejevna Tšihhatševaga, neil oli 15 last
  • Jekaterina (Екатерина Абрамовна Ганнибал; 1750–1751)
  • Jakov (Яков Абрамович Ганнибал; 1752–1762)
  • Sofia (Софья Абрамовна Ганнибал; 1759–1802), abiellus Adam Reinhold (Adam Karlovitš) von Rothkirchiga (sünd.1745), Peter von Wrangelli esivanema Wera von Rothkirchi (surn.1812) vanemad.[7]

Ilukirjanduses[muuda | muuda lähteteksti]

Aleksandr Puškin kirjutas Hannibali elu ainetel pooleli jäänud jutustuse "Peeter Suure moorlane".

David Samoilov kirjutas Hannibali Pärnu aastatest poeemi "Son o Gannibale", mis on eesti keeles välja antud pealkirja all "Hannibal Pärnus".

Mälestuse jäädvustamine[muuda | muuda lähteteksti]

1936. aastal läksid Petrovskoje mõisa alad Mihhailovskoje muuseum-looduskaitseala koosseisu. 1976. aastal ehitati vana hoone vundamendil uuesti üles Hannibali maja ning seal avati Hannibali maja-muuseum.

1999. aastal avatud Suida muuseumis on Hannibalile pühendatud väljapanek.

Nõukogude ajal püstitati kunagisele Suida kalmistule obelisk Hannibali mälestuseks. Ning 1971. aastal asendati see graniidist mälestussambaga.[1]

Mälestustahvel Tallinna ülemkomandandi elamu seinal

Tallinna komandandimajal on mälestustahvel Hannibalile.

2011. aastal avati Vilniuses mälestusmärk Puškinile ja Hannibalile.

2014. aastal avati Pärnus Tallinna väraval Hannibali mälestustahvel.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Georg Leets, Абрам Петрович Ганнибал, 3. trükk, Tallinn 1998
  2. ↑ Frances Somers Cocks: Abraham Hannibal – Ethiopian or Central African? (The Anglo-Ethiopian Society) anglo-ethiopian.org (online 1. veebruar, 2009)
  3. ↑ Barnes, Hugh (2008). Hannibal. Peterburi moorlane. Tallinn: Varrak. Lk 325 lk. ISBN 9985317778. {{cite book}}: kontrolli parameetri |isbn= väärtust: checksum (juhend)
  4. ↑ ЦГИАЛ, ф. 1343, Департамент герольдии, оп. 19, д. 617, лл. 23 об. — 24 об.
  5. ↑ Genealogisches Handbuch der Öselschen Ritterschaft, Görlitz, 1935 lk 707
  6. ↑ Художник из Калача Александр Козинин создал памятник бабушке поэта rg.ru Rossijskaja Gazeta (online 1. veebruar, 2009)
  7. ↑ Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften Teil 2,3: Estland, Bd.:3, Görlitz, 1930 lk 83

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Ibrahim_Hannibal&oldid=6604152"