Hüpnoos
 | See artikkel vajab toimetamist. |
Hüpnoos (vanakreeka keelest ὑπνος hypnos 'uni') on kunstlikult esile kutsutud osalise une taoline teadvuseseisund, mida iseloomustab suur vastuvõtlikkus sisendusele. Hüpnoosi kutsub esile hüpnotiseerija, kasutades erilist metoodikat, näiteks väga monotoonset kõnet. Hüpnoos võib olla erineva sügavusastmega. Kontakt hüpnotiseerijaga säilib hüpnoosis viibijal ka siis, kui ta muid väliseid ärritusi ei taju.
Hüpnootilisi ja transiseisundeid on osatud esile kutsuda mitmetes traditsioonilistes kultuurides. Hüpnoosiga tänapäeva mõistes hakkas esimesena tegelema 18. sajandi Austria ravitseja Franz Mesmer, kelle teooria järgi põhines nähtus inimeses peituvatel magnetjõududel ehk nn animaalsel magnetismil. Terminit "hüpnoos" hakkas kasutama šoti arst James Braid (1795–1860). Hilisemal ajal hüpnoosiga tegelnud meedikutest on tuntuim psühhiaater dr Milton H. Erickson (1901–1980).
"Hüpnootilisele unele on alati omane nn. valvepunkti olemasolu. Valvepunkti all mõeldakse üldiselt pidurdatud ajukoore foonil erutusseisundis olevate närvirakkude grupi esinemist, mille kaudu hõpnootilises unes viibija saab hüpnotiseerijalt vastu võtta sõnalisi ärritusi, s.t. kuuleb tema juttu ja vajadusel korral ka vastab."[1]
Hüpnoosi on rohkema või vähema eduga kasutatud mitmete, eriti psüühiliste, haiguste ravimiseks, hüpnoosi abil on üritatud õppida ja saada kontakti teispoolsusega, seda on kasutatud ka puhtalt meelelahutuslikel eesmärkidel.
Teadusuuringuid[muuda | muuda lähteteksti]
Mälu turgutamine hüpnoosi abil[muuda | muuda lähteteksti]
Üks viise, kuidas väidetavalt hüpnoosi abil mälu turgutatud on, on regressioon nooremasse ikka (ingl. k. age regression). Selle meetodi kohaselt palutakse osalistel ajas tagasi minna ja vabastada mõni mineviku sündmus. 1949. aastal väitis uurija nimega True, et nooremasse ikka regresseerunud inimesed võisid õigesti nimetada enda lapsepõlve sünnipäevade nädalapäevi. Rangemalt läbi viidud hilisematel uuringutel pole õnnestunud neid tulemusi korrata (Nash, 1987).[2]
Aastakümneid pöörati mälu uurimisel tähelepanu sellele, mitu elementi suudeti õigesti meenutada. Vähem pöörati tähelepanu tehtud vigadele. Nüüdseks on teada, et mälust ammutamist ja äratundmist võib ennustavates suundades mõjutada sisendamine nii hüpnoosis kui ka väljaspool hüpnoosi, luues seega keerukaid valemälestusi.[2]
Salzberg ja DePiano (1980) on näidanud, et hüpnoos ei paranda mälu tähenduseta info, näiteks tähenduseta silpide suhtes. Stager & Lundy (1985) on seevastu näidanud hüpnoosi soodustavat mõju selliste tähenduslike stiimulite meenutamise suhtes nagu luuletused, pildid, filmid, võrrelduna hüpnoosita meenutamisega. Seevastu pole selliseid positiivseid meenutamist soodustavaid efekte näidanud Relinger (1984) ja Erdelyi (1994) uuringutes kontrolli alla võetud fakti, et ainuüksi palve katseisikul meenutamist korrata viib mälusoorituse paranemiseni. Hilisemad kontrollitumad uuringud pole hüpnoosi soodustavat mõju mälule kinnitanud.[2]
Suureks probleemiks hüpnoosi kasutamisel mälusoorituse parandamiseks on selle ebausaldusväärsus. Näiteks näitasid Dywan ja Bower (1983), et kahekordne kasv täpselt meenutatud infoühikutes tähendas samaaegselt kolmekordset vigade kasvu võrrelduna mittehüpnotiseeritud kontrollgrupiga. See on üks põhjusi, miks hüpnoosiga värskendatud mälestusi kohtus tõendina kasutada ei saa.[2]
Valemälestuste tekitamine hüpnoosis[muuda | muuda lähteteksti]
Üks varasemaid teadaolevaid terapeudi tekitatud valemälestusi loodi 1880. aastatel prantsuse arsti Hippolyte Bernheimi poolt. Sisenduse abil tekitas ta hüpnotiseeritavas Maries mälestuse, nagu oleks ta pealt näinud eakat poissmeest noort naist vägistamas. Kolme päeva pärast küsitles Bernheimi üks sõpradest Mariet selle mälestuse kohta. Marie rääkis juhtunust perfektse täpsusega. Marie uskus tekkinud mälestust niivõrd sügavalt, et oli valmis kasvõi kohtus vande all tunnistust andma.[3]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
 |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Hüpnoos |
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Kadastik, H.; "Hüpnoos ja imepärased tervenemised", kirjastus "Eesti Raamat", Tallinn 1967, lk 13.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 Mazzoni, G.; Laurence, J.-R.; Heap, M. (2014). "Hypnosis and memory: Two hundred years of adventures and still going!". Psychology of Consciousness: Theory, Research, and Practice. 1 (2): 153–167. DOI:10.1037/cns0000016.
- ↑ Patihis, L.; Younes Burton, H. J. (2015). "False Memories in Therapy and Hypnosis Before 1980". Psychology of Consciousness: Theory, Research, and Practice: 1–17. DOI:10.1037/cns0000044.