Herman Halliste
| Herman Halliste | |
|---|---|
| Sündinud |
28. juuni 1900 Kohila |
| Surnud |
18. oktoober 1973 Tallinn |
| Rahvus | eestlane |
| Haridus | Ants Laikmaa ateljeekool, Kõrgem Kunstikool Pallas |
| Tegevusala | skulptor |
Herman Halliste (28. juuni 1900 Kohila – 18. oktoober 1973 Tallinn) oli eesti skulptor.
Ta sündis Kohila mõisa aedniku perekonnas. Hiljem kolisid vanemad Matsalu lahe ääres asuvasse Kiideva mõisasse ning üldhariduse sai Halliste 1909–1919 Haapsalu algkoolis ja gümnaasiumis. 1918. aastal lõpetas ta tehnilised kursused masinaehituse alal ning käis lühikest aega Tallinna Õpetajate Seminaris. 1919. aasta sügisel alustas ta kunstiõpinguid Ants Laikmaa ateljeekoolis ning oli üks neist väljavalitutest, kellel Laikmaa võimaldas seda teha tasuta. Pärast Laikmaa juures õppimist töötas Halliste ühe talve Tõrva Reaalgümnaasiumi joonistusõpetajana ning aasta hiljem jätkas kunstiõpinguid Kõrgemas Kunstikoolis Pallas (1923–1926), esialgu üldklassis, paari kuu möödudes professor Anton Starkopfi ja Voldemar Melliku juhendusel.
1928. aastal siirdus Halliste Tallinna, kus töötas aasta jagu Jaan Koorti ateljees, õppides seal keraamikat ja pronksivalu. Koorti juurest lahkudes hakkas Halliste elatist teenima mööblidetailide valmistamise ning klaverivabrikule ornamentide graveerimisega. Oli Eesti Muuseumi Ühingu, Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühingu juhatuse liige, Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsuse liige ning Tallinna Kunstihoone ehituskomisjoni ja juhatuse liige.[1] 1930. aastatel avanes kunstnikul võimalus täiendada end reisidega Venemaale, Soome, Itaaliasse, Prantsusmaale ja Saksamaale.
II maailmasõja ajal elas kunstnik tagasitõmbununa, suviti viibis koos abikaasaga Pupastveres. Pärast sõja lõppu töötas skulptor mõnda aega Riikliku Kunstimuuseumi restauraatorina. Sõjajärgsed aastad olid kunstniku loomingus kõige viljakamad, põhiliseks töökohaks oli ateljee Lauristini tänavas Tallinnas. Elu lõpuaastail tundis kunstnik endas uut värskust ning töötas palju. 1973. aasta oktoobris Herman Halliste haigestus Pupastveres töötades ning suri mõne nädala pärast.
Herman Halliste on maetud Tallinna Metsakalmistule. Tema haual asub meistri viimasel eluaastal graniiti raiutud "Talv".
Looming[muuda | muuda lähteteksti]
Loonud portreid, aktiskulptuure ja hauamonumente. Eelismaterjaliks oli kujuril graniit, kuid kasutas ka puitu, pronksi ja marmorit.
1922. aastal osales Halliste õpilastööde näitusel ning järgmisel aastal esines maalidega Ants Laikmaa 20-aastase pedagoogilise tegevuse juubelinäitusel. Esimeste skulptuuridega esines Halliste 1924. aastal kunstiühingu Pallas näitusel ja 1926. aastast Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühingu näitustel. Juba Tallinnas elades võttis ta osa kõigist iga-aastastest kunstinäitustest ning tema tööd olid väljas Moskvas, Riias, Kaunases, Roomas ja Budapestis.
Loomingu algusaastail lõi Halliste ta portreereljeefe ja -büste, kujutades mitmeid muusikategelasi. 1930. aastatel tegeles Halliste portreede kõrval edukalt ka figuurplastikaga, lõi hauamonumente ja viljeles keraamikat. Kõige paremini õnnestunud on selle perioodi naisfiguurid graniidis. Harvem modelleeris Halliste meesfiguure, neist võiks esile tõsta sportlaste pisikujud pronksis ("Tõstja" 1938). 1930. aastate teisel poolel pööras Halliste suuremat tähelepanu keraamikale ning valmistas selles materjalis õrnu lapsepäid ja kauneid naisfiguure. Samast perioodist pärineb ka E. Aule perekonna hauamonument (1938).
II maailmasõja ajal tegeles kunstnik peamiselt maalimisega. Suved veetis ta Tartu lähedal Pupastveres, kust pärinevad ka mitmed tema maalide motiivid. Pärast sõda portreteeris skulptor eesti kunsti- ja muusikamaailma nimekaid tegelasi. Graniidis valmisid Cyrillus Kreegi ja Anton Starkopfi portreed, skulptor Roman Haavamäed kujutas kunstnik aga hoopis puidus. Portreede kõrval lõi ta ka figuure: "Lein", "Hämarik", "Istuv naine", "Üksinda", "Põlvitaja"[2].
1950. aastatel täitis kunstnik mitmete muuseumide tellimusi ning valmistas neile vaha, steariini ja parafiini segust muuseumieksponaate. Tallinna Loodusmuuseumile ning mitmele rajoonide koduloomuuseumile valmisid üle 600 puu-, köögivilja- ja marjasordi imitatsiooni. Narva muuseumile valmistas ta Põhjasõja-aegse Peeter I sõduri täies relvastuses ja tolleaegses riietuses. Pärnu muuseumile telliti temalt elusuuruses Kihnu naine ja kalur.[3]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Heini Paas. Herman Halliste. Tallinna Riiklik Kunstimuuseum. Tallinn 1959