Herbert Spencer
Herbert Spencer (27. aprill 1820 Derby – 8. detsember 1903 Brighton) oli inglise filosoof, bioloog, sotsioloog ja poliitikateoreetik.
Herbert Spenceri isa oli koolijuhataja, kes kasutas oma koolis progressiivseid Pestallozzi õpetamismeetodeid. Ta oli ka ametis Derby Filosoofiaühingu (Derby Philosophical Society) sekretariaadis. Selle ühingu oli 1790. aastal asutanud Charles Darwini vanaisa Erasmus Darwin.
Herbert Spencer oli autodidakt, kellele empiirilisi aineid õpetas tema isa. Derby Filosoofiaühingu liikmed tutvustasid talle Darwini-eelseid kontseptsioone bioloogilisest evolutsioonist, peamiselt Erasmus Darwini ja Jean-Baptiste de Lamarcki õpetusi. Tema vikaarist onu õpetas Spencerile matemaatikat, füüsikat ning piisavalt ladina keelt, nii et ta suutis tõlkida lihtsamaid tekste.
1830. aastate lõpus töötas raudteejoonestajana, kirjutades samal ajal artikleid kohalikku ajakirja. 1840. aastast elas Londonisse, kus ta muu hulgas oli mõnda aega ajakirja Economist abitoimetaja. Ta oli vabakaubanduse propageerija ning edendas ideed, mille kohaselt saab ühiskond areneda vaid siis, kui kõigile on antud võrdsed võimalused.
1851. aastal avaldas oma esimese raamatu "Sotsiaalne staatika" ("Social Statics"). Herbert Spencer oli veendunud, et progress on seaduspärasus, mitte juhus, ning et inimühiskonna progressi aluseks on järjepidevus ja kasulikkus. Ta arvas, et Darwini ja Lamarcki ideed looduse kohta on rakendatavad ka inimühiskonnale. Oma kirjastaja John Chapmani kaudu tutvus ta paljude juhtivate radikaalsete ja progressiivsete poliitikutega, nagu John Stuart Mill, Harriet Martineau, George Henry Lewes ja Mary Ann Evans (George Eliot), kellega oli ka lühikest aega romantiliselt seotud. Sõprusest Evansi ja Lewisega sündis tema teine raamat "The Principles of Psychology", mis ilmus 1855. aastal ning milles ta kirjeldas psühholoogia füsioloogilist poolt. Raamat põhines ideel, et inimese ja loomade mõistus areneb pidevalt ning selle ülesandeks on aidata organismil keskkonnaga kohaneda. Inimese psüühika allub loodusseadustele, areng toimub väikeste sammude haaval ning talletub liigi või rassi kollektiives mälus.
Artiklis "The Social Organism" (1860) rakendas ta organismi metafoori ühiskonnale. 1873. aastal ilmus "The Study of Sociology", milles ta propageeris sotsioloogia kui iseseisva teaduse vajalikkust.
Herbert Spencer ei abiellunud ning oli elu lõpuaastatel üksildane.[viide?]
1902. aastal oli ta Nobeli kirjandusauhinna nominent. Kirjutamist jätkas ta elu lõpuni 1903. aastal.
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Will Durant, "Lood filosoofia ajaloost" IV–V osa "Pessimism ja positivism: Schopenhauer ja Spencer", tõlkinud Aira Kaal ja Leo Anvelt, Eesti Kirjanduse Selts, Tartu 1938; 2. trükk: "Lood filosoofia ajaloost" (kõik osad ühes köites), Olion, Tallinn 1998, 8 peatükk lk 285–323