Harilik kassikäpp

Allikas: Vikipeedia
 See artikkel räägib liigist; perekonna kohta vaata artiklit Kassikäpp (perekond)

Harilik kassikäpp

Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Õistaimed Magnoliophyta
Klass Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts Astrilaadsed Asterales
Sugukond Korvõielised Asteraceae
Perekond Kassikäpp
Liik Harilik kassikäpp
Binaarne nimetus
Antennaria dioica
Gaertn.
Sünonüümid
  • Gnaphalium dioicum L. incl. Antennaria tomentosa

Harilik kassikäpp (Antennaria dioica) on korvõieliste sugukonda kassikäpa perekonda kuuluv rohttaim.

Nimetused[muuda | muuda lähteteksti]

Kassikäpa rahvapärased nimetused on kiisukäpad, salakoirohi, kooljavearohi, kõõmaheinad ja katimunnid.[1][2][3]

Levila ja kasvukohad[muuda | muuda lähteteksti]

Kassikäpp kasvab Euraasias, kuid mitte lõuna pool Kesk-Aasiast ja Kaug-Idast, samuti kasvab ta Aafrikas. Põhja-Ameerikas kasvab kassikäpale lähedane liik. Eestis on kassikäpp tavaline.[2]

Eestis asustab kassikäpp kõige kuivemaid kasvukohti[1]. Ta kasvab kuival liivasel, savisel või rähkpinnasel hõredates nõmme-, palu- ja loometsades, harvem niitudel ja puisniitudel, metsa- ja teeservadel ning raiesmikel[2]. Ta eelistab valgusrohket liivast või lubjarikast kasvukohta[2]. Muldadest eelistab ta tavalisi ning kehvemaid ja kuivemaid liivmuldi.

Kehva pinnasega kasvukohas moodustab kassikäpp vegetatiivselt paljunedes suure "koloonia" ja kogu maapind võib olla kaetud kassikäppadega[1]. Niimoodi aitab kassikäpp näiteks lahtist pinnast kinnistada.

Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Kassikäpp on kahekojaline mitmeaastane rohttaim.[2]

Enamasti kasvab ta tihedate kogumikena ja moodustab lausalisi muruvaipu, aga võib kasvada ka läbisegi kõrrelistega.[2]

Kassikäpa vars on tavaliselt 10–25, erandjuhtudel 1–35 cm kõrgune. Vars on püstine, sirge ja harunemata, lehistunud ja üleni kaetud valgete viltjate karvadega.[2]

Lehed on mõlemalt küljelt valgeviltjad. Taimel on nii varrelehed kui lehekodarik. Vegetatiivsed varred kannavad üksnes madalaid lehekodarikke. Kodarikulehed on mõlajad kuni äraspidimunajad, kuni 1,3 cm laiad, tömbi tipuga ja ahenevad rootsuks. Nende ülemine külg on viltjas vaid noortel lehtedel. Varrelehti on 7–15, need on rootsuta, varrele ligistunud ja peaaegu lineaalsed, 1–2 mm laiad ja 1–4 cm pikad ning terava tipuga.[2]

Kassikäpa õied moodustavad keraja korvõisiku, mille pikkus on 8–13 mm ja läbimõõt 5–8 mm. Üldkatis koosneb katusekividetaoliselt asetunud lehekestest ja selle alusel on villkarvad. Korvõisikud on koondunud 4–12 kaupa varre tippu tihedasse kändasse. Õisik on väga pehme ja selle järgi ongi kassikäpp nime saanud[1]. Leidub nii emasõitega kui mõlemasooliste õitega õisikuid, aga mõlemasugulistes õites on emakas viljatu. Emasõitega õisikud on veidi piklikumad. Mõlemasuguliste, sisuliselt isasõitega õisik on enamasti valge või heleroosa, õitest lühemate lehekestega. Emasõitega õisik on tumepunane või roosa, harvem valge, sageli õitest pikemate lehekestega. Kõik õied on putkjad ja õiekroon enam-vähem sama värvi mis üldkatis. Õiekroon on mõlemasugulistel õitel 3–5 mm pikk, emasõitel 7–10 mm pikk. Kassikäpp õitseb mais-juunis, vahel kuni augustini.[2]

Vili on 7–10 mm pikkune seemnis, mis on elliptiline ja tavaliselt sile. Pappus on valge kuni punakas ja koosneb tavalistest siidkarvadest. Viljad valmivad tavaliselt juunis ja juulis. Viljad levivad tuule abil.[2]

Kassikäpal on risoom. See on pikk, roomav, peenike, puitunud ja võsunditega. Võsundid on lamavad ja juurduvad ning kannavad lehekodarikke. Risoomile kinnituvad väheharunevad lisajuured.[2]

Kassikäpp suudab paljuneda nii seemniste kui võsundite abil. Teda paljundatakse ka jagamise teel.[2]

Kassikäpp kasvab kuivades päikselistes kohtades ja on kohandunud niiskuse säästmisele: taim on kaetud paksu hallika viltja karvkattega, mis takistab aurumist. Paljud lehekodarikud katavad maapinda ja aitavad säilitada niiskust pinnases.

Kultuuristatud kassikäpp

Kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Ilutaimena sobib kassikäpp kiviktaimlasse, kuivmüüridele, kalmistutele, plaatteede vahedesse, pinnakattena kehvadele kuivadele kalletele, äärislillena, nõmmeaedadesse ja taimekünadesse. Ilusad on nii õisikud, lehed kui viljatutid pärast õitsemist. Kassikäpa kasvatamine ilutaimena on teada alates 16. sajandist.[2]

Ta sobib kokku müürilille, küpress-piimalille, mägisibulatega, pisikellukaga, kukeharjadega, madalate sibullilledega.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]