Gustave Moreau
 | See artikkel vajab toimetamist. (Aprill 2020) |
Gustave Moreau (6. aprill 1826 Pariis – 18. aprill 1898 Pariis) oli prantsuse kunstnik, kelle põhistiilid olid sümbolism ja orientalism.
Tema teosed räägivad elust läbi kujutlusvõime, mida ta kujutas lõuendil maksimaalse täpsusega. Moreau kujutas oma teostes abstraktses vormis palju piiblistseene ja müütilisi narratiive. Ta uskus, et laseb läbi pintsli lõuendile jumalikke nägemusi.
Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]
Moreau sündis 1826. aastal Pariisis jõukas keskklassi peres. Tema isa oli arhitekt ja ema muusik. Kui Moreau oli 13-aastane, suri tema õde Camille, mis mõjutas teda tugevalt.
15-aastaselt külastas Moreau Itaaliat, kus tärkas temas huvi kunsti vastu, eriti antiigi (Kreeka, Rooma ja Bütsants) ja Itaalia varajase renessansi vastu. Umbes 18-aastaselt asus ta õppima maalikunstnik François-Édouard Picot juurde ning valmistus seal École des Beaux-Artsi sisseastumiseksamiks.[1]
1860. ja 1870. aastatel märgati tema teoseid Pariisis. Tollal sai Moreau palju inspiratsiooni vanematelt eeskujudelt, näiteks Sandro Botticellilt, Andrea Mantegnalt, Eugène Delacroix'lt ja Théodore Géricault'lt.[2] 1846. aastal sai sisse École des Beaux-Artsi, kus õppis kolm aastat. Aastatel 1848 ja 1849 osales "Prix de Rome'i" võistlustel, kuid ei võitnud.
1851. aastal tutvus Moreau maalikunstnik Théodore Chassériauga, kes mõjutas teda uusklassitsistliku ja romantilise esteetika ühendamises. Moreau rajas oma õpetaja juurde enda ateljee.
1852. aastal eksponeeris Moreau esimest korda oma teoseid ametlikult Salongis. Siis ostsid vanemad talle maja Pariisi, kuhu ta lõi oma ateljee. Samas majas asub tänapäeval tema muuseum. 1856. aastal suri Théodore Chassériau, pärast seda läks Moreau Itaaliasse reisima ning õppis tundma renessansi ja manerismi meistrite teoseid.
1858. aastal tutvus ta Roomas Edgar Degas'ga, kellega käis Sienas ja Pisas. Nähtavalt mõjutasid nad mõlemad teineteise töid, maalisid ka teineteisest portreesid. Nende väljendusviis jäi siiski erinevaks, kuid sellest hoolimata jäädi sõpradeks.
1864. aastal pälvis Moreau suure au ja kuulsuse, kui eksponeeris Salongis "Oidipust ja sfinksi". 1869. aastal eksponeeris "Prometheust ja Europet", millega võitis medali. Kriitikud hindasid neid teoseid väga karmilt, mistõttu Moreau taandus mitmeks aastaks oma ateljeesse. Tänu eemalolekule omandas ta salapärase kuvandi. Eemal olles tutvus ta uute suundadega ning 1876. aastal tuli taas avalikkuse ette, eksponeerides Salongis oma uut lähenemist.
1892. aastast oli ta École des Beaux-Artsis professor ning tema õpilaste hulka kuulusid Henri Matisse, Georges Roualt, Georges Desvallières, René Piot. Moreau ei õpetanud otseselt oma õpilasi maalima, vaid kasutama kujutlusvõimet.
Elu viimastel aastatel tegeles ta peamiselt oma kodu muuseumiks muutmisega. 1898. aastal suri Moreau Pariisis.[1]
Looming[muuda | muuda lähteteksti]
Moreau teoste aeg ja ruum on konkreetselt määratlemata. Ta kasutas palju religioosseid tegelasi ning asetas nad fantaasialistesse paikadesse. Moreau kasutas ka palju mustreid ja gradatsiooni, värvivalikul järgis tonaalsust.[2] Teoste abil väljendas Moreau kirge läbi inimlike dramaatiliste tegevuste, samas kui liikumatute kujudega püüdis tekitada rahuliku plastilise ilu.[3]
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
1859. aastal tutvus Moreau Alexandrine Dureux'ga, kellega elas koos üle 20 aasta, kuid ei abiellunud. Nende suhte kohta pole rohkem informatsiooni säilinud, kuna Moreau hävitas pärast naise surma kogu kirjavahetuse. Kriitikud on arvanud ka, et Moreau võis olla homoseksuaalne.[1]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 "Gustave Moreau". Vaadatud 18.03.2020.
- ↑ 2,0 2,1 T. Keane (2016). "Paint is the language of God: The gospel according to Gustave Moreau".
- ↑ Hoakley (2016). "The story in paintings: Gustave Moreau and the dissolution of history". The Ecletic Light Company.