Erlihhioos
Erlihhioosiks nimetatakse nakkushaigusi, mida levitavad puugid ja mida põhjustavad sugukonda Anaplasmataceae kuuluvad bakterid. Erlihhioosi esineb nii inimestel kui ka loomadel.
Nakkusesiirutajad[muuda | muuda lähteteksti]
Nakkusi siirutavad teadaolevalt järgmised puugiliigid:
Roomajatel[muuda | muuda lähteteksti]
Erlihhioosi esineb nii madudel kui ka sisalikulistel.[2]
Imetajatel[muuda | muuda lähteteksti]
Varem arvati, et nakkus levib ainult koerte (esimene haigusjuht Alžeerias 1935), hobuste, veiste, lammaste ja metsloomade seas.
Inimestel[muuda | muuda lähteteksti]
Inimeste nakatumist erlihhioosi kirjeldati esimest korda 1986. aastal Ameerika Ühendriikide sõduritel.
Inimestel esinevat erlihhioosi enamikus Euroopa maades, sealhulgas Eestis, ametlikult ei registreerita. Seda ei ole kantud ka rahvusvahelisse haiguste klassifikatsiooni. Seega puudub ülevaade haiguse sagedusest.[3]
Eeldatakse, et inimestel esineb erlihhioosi võrdlemisi harva, näiteks Ameerika Ühendriikides on selle esinemissagedus 0,7 haigusjuhtu 1 000 000 inimese kohta aastas.[4]
Haigustekitajad ja vormid[muuda | muuda lähteteksti]
Erlihhioosi põhjustavad bakterid kuuluvad perekondadesse Ehrlichia ja Anaplasma.[5]
Inimestel võivad erlihhioose tekitada viis bakteriliiki:
- Anaplasma phagocytophilum põhjustab inimese granulotsütaarset anaplasmoosi, mida tunti varem granulotsütaarse erlihhioosi nime all;
- Ehrlichia ewingii nakatab peamiselt hirvesid ja koeri, kuid põhjustab ka inimese ewingii erlihhioosi;
- Ehrlichia chaffeensis põhjustab inimese monotsütaarset erlihhioosi;
- Ehrlichia canise ja Neorickettsia sennetsu tekitatavaid haigusi inimestel ei ole veel piisava põhjalikkusega uuritud.
Vormid[muuda | muuda lähteteksti]
Peamiselt levivad kaks vormi, mille kliiniline pilt on üsna sarnane:
- inimese monotsütaarne erlihhioos (human monocytic ehrlichiosis, HME)
- inimese granulotsütaarne anaplasmoos ehk granulotsütaarne erlihhioos (human granulocytic anaplasmosis, HGA).
Sümptomid[muuda | muuda lähteteksti]
Haiguse peiteaeg on 5–21 päeva, harilikult ilmnevad haigusnähud 9 päeva pärast puugihammustust.
Erlihhioos tekitab tavaliselt nõrku sümptomeid ning kaob iseenesest, aga võib mööduda ka ilma haigusnähtudeta. Tavapärasteks sümptomiteks on palavik (85–100% juhtudest), peavalu (80–94%) ja lihasevalud (47–82%). Harva esinevad ka nahalööve, isutus, iiveldus, oksendamine, kõhuvalu.[3] Haigus võib nõrgestada immuunsüsteemi, luues soodsa pinnase teistele nakkustele, eelkõige kandidiaasidele.
3% erlihhioosijuhtudest lõpeb inimese surmaga, kuid tavaliselt puudutab see nõrgestatud immuunsüsteemiga isikuid (nt HIV-positiivseid inimesi), kellel erlihhioos võib tekitada ägedat hingamispuudulikkust ja hepatiiti ning soodustada hospitaalinfektsioonide levikut.
Diagnoosimine[muuda | muuda lähteteksti]
Nakkushaiguse diagnoosimisel on indikaatoriks muutused veres; kasutatakse ka spetsiifiliste antikehade tiitri määramist, mida teostatakse vereproovi põhjal.[6]
Teine võimalus on teha haigustekitaja kindlaks molekulaardiagnostika abil või kasvatades tekitajat söötmel.
Eestis diagnoositi esimene erlihhioosi haigusjuht Tartu nakkushaiglas 2002. aastal (avaldatud 2003). 2009. aasta keskpaigaks oli Tartu nakkushaiglas registreeritud 15 erlihhioosi haigusjuhtu.[7]
Ravi ja ennetamine[muuda | muuda lähteteksti]
Vaktsiini erlihhioosi vastu veel ei ole, mistõttu peamiseks ennetamismeetodiks on puukide leviku piiramine.
Haigust ravitakse antibiootikumidega, kõige efektiivsemaks peetakse tetratsükliinide hulka kuuluvat doksütsükliini ja minotsükliini. Tetratsükliinide suhtes allergilistel inimestel võib alternatiivse ravimina kasutada rifampitsiini.
Rakud[muuda | muuda lähteteksti]
Nakkust peetakse ohtlikuks, kuna tekitajate elutsükli käigus, olenevalt bakteriliigist, nakatuvad ja hävivad peamiselt leukotsüüdid nii veres, luuüdis, maksas, põrnas kui ka lümfisõlmedes.
Tüsistused[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Lippincott Williams & Wilkins,Professional Guide to Diseases, 9 th Edition, lk 956 – 957, 2008, ISBN 0 7817-7899-9
- ↑ Nieto NC, Foley JE, Bettaso J, Lane RS.,Reptile infection with Anaplasma phagocytophilum, the causative agent of granulocytic anaplasmosis., J Parasitol. 2009 Oct;95(5):1165-70. doi: 10.1645/GE-1983.1. Epub 2009 Mar 12, Veebiversioon (vaadatud 21.01.2014)
- ↑ 3,0 3,1 Tiina Prükk, Puuknakkused Eestis, Puugid EL 2010/3
- ↑ Goddard, J. What Is New with Erlichiosis? Infections in Medicine. 01.09.2008 (vaadatud 22.01.2014).
- ↑ Tiina Prükk, Kas puukidega leviv erlihhioos on inimesele ohtlik?, EL küsib EL 2009/7
- ↑ Ehrlichia-vastased IgM ja IgG (S-Ehrlichia IgM, S-Ehrlichia IgG), Veebiversioon (vaadatud 21.01.2014)
- ↑ Tiina Prükk, Kas puukidega leviv erlihhioos on inimesele ohtlik?, EL küsib EL 2009/7, Veebiversioon (vaadatud 21.01.2014)
- ↑ Lippincott Williams & Wilkins,Professional Guide to Diseases, 9 th Edition, lk 956 – 957, 2008, , ISBN 0 7817-7899-9,