Eesti Iseseisev Sotsialistlik Tööliste Partei
| Eesti Iseseisev Sotsialistlik Tööliste Partei | |
|---|---|
| Eesti erakond | |
| Esimees | Hans Kruus (1920–1922) |
| Asutamine | 1920, suleti 1924 |
| Peakorter | Tallinn |
| Ideoloogia | sotsiaaldemokraatia/kommunism |
| Meediakanal | Poliitika ja Taktika |
Eesti Iseseisev Sotsialistlik Tööliste Partei (lühend EISTP) oli Eesti Vabariigis aastail 1920–1924 tegutsenud partei, mis oma tegevuse lõpuaastail muutus äärmusvasakpoolsete vaadetega parteiks ning suleti.
Partei moodustumine[muuda | muuda lähteteksti]
Eellugu[muuda | muuda lähteteksti]
Sotsialistide-revolutsionääride partei loomise eelduseks oli 1917/1918 Venemaa keisri ja Venemaa Ajutise Valitsuse kukutamine ning bolševike võimuletulek ja Saksa okupatsioon, mis tekitasid Eestis palju vasakpoolsete poliitiliste vaadetega inimesi. Eesti pahempoolsete poliitiliste liikumiste hulka tekkisid ka Eesti Sotsialistide-Revolutsionääride Partei (eesti esseerid), Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei (menševikud), Venemaa Kommunistliku (bolševike) Partei Eesti osakonnad (kommunistid).
Asutamine[muuda | muuda lähteteksti]
Eesti Iseseisev Sotsialistlik Tööliste Partei asutati senise Eesti Sotsialistide-Revolutsionääride Partei ja 1919. aasta sügisel Eesti Sotsiaaldemokraatlikust Tööliste Parteist eraldunud pahempoolsete liikmete koostöös. Partei asutamiskongress peeti 1920. aasta aprillis, programmilistes küsimustes võeti eeskujuks Saksamaa iseseisvate sotsialistide partei.[1]
EISTPsse kuulusid juhtivate tegelastena Erich Joonas, Jaan Piiskar, Oskar Gustavson, Martin Bleimann jt. Eesti Iseseisva Sotsialistliku Partei Tartumaa komitee esimees oli Hans Heidemann.
EISTP I Riigikogus[muuda | muuda lähteteksti]
I Riigikogu valimistel 1920. aastal sai Eesti Iseseisev Sotsialistlik Tööliste Partei 50119 häält ehk 10,6 protsenti, mis andis neile I Riigikogus 11 kohta. 1920. aastal valiti (EISTP) esimeheks Hans Kruus.
EISTP asus Kommunistliku Internatsionaali platvormile (toetas proletariaadi diktatuuri ideed) ja soovis ühineda illegaalse Eestimaa Kommunistliku Parteiga. Viimane polnud sellega nõus, takistas EISTP pääsemist Kominterni ja püüdis haarata enda kätte juhtpositsiooni EISTPs.
1921. aasta suvel viibis partei esimees Hans Kruus ja Martin Bleimann III Kommunistliku Internatsionaali III kongressil Moskvas ja pärast tutvumist Nõukogude Venemaa tegelikkusega loobus H. Kruus 1922. aastal poliitilisest tegevusest, astus välja Riigikogust ja parteist ning pühendus ajaloo uurimisele ja õpetamisele. Martin Bleimann aga jäi Nõukogude Venemaale, kus ta poliitiliste repressioonide käigus hukati.
Lõhenemine[muuda | muuda lähteteksti]
1922. aastal Eesti Iseseisev Sotsialistlik Tööliste Partei lõhenes. Kuna partei vasak tiib tahtis Kominterniga ühineda, lahkus partei parem tiib ja asutas Iseseisva Sotsialistliku Tööliste Partei. Parteis juhtpositsiooni haaramine kommunistide poolt õnnestus 1922. aasta aprillis (kui EISTP KK-sse valiti 8 vasakpoolset ja 2 parempoolset liiget) ning partei muutus EKP käsualuseks ja partei endised juhid heideti parteist välja. Parteist väljaheidetud parempoolsed moodustasid aga uue Iseseiseva Sotsialistliku Tööliste Partei.
Eestimaa Töörahva Partei[muuda | muuda lähteteksti]
1923. aastal muudeti Eesti Iseseisva Sotsialistliku Tööliste Partei nimi Eestimaa Töörahva Parteiks (ETP). ETP keskkomiteesse kuulusid: Hans Heidemann, Vladimir Kangur jt. 21. jaanuarist 1924 sulges valitsus ETP ja tema osakonnad (Eestimaa Töörahva Partei Pärnu osakond, Eestimaa Töörahva Partei Narva osakond jt) nende riigikukutajaliku meelsuse tõttu.
Partei likvideerumine[muuda | muuda lähteteksti]
Partei uue KK poolt heideti parteinimekirjadest Riigikogusse valitud ja uut vasakpoolset poliitilist liini mittetoetavad liikmed välja, partei nimetati ümber Eestimaa Töörahva Parteiks, mille seitse liiget II Riigikogus moodustasid Töörahva Ühise Väerinna seitsmeliikmelise ETP fraktsiooni ning asus peagi aktiivselt riiki õõnestama, mistõttu see 1924. aasta jaanuaris suleti.