Eduard Vääri
Eduard Vääri (26. juuni 1926 Lapetukme küla, Tartumaa – 17. mai 2005) oli eesti keeleteadlane, filoloogiadoktor (1975).
1950. aastal lõpetas Vääri Tartu Riikliku Ülikooli ning töötas 1952. aastast samas õppejõuna[1]. 1953 kaitses ta kandidaadiväitekirja sugulusalasest sõnavarast läänemeresoome keeltes, 1975. aastast doktoriväitekirja liivi keele algupärastest tuletussufiksitest.[1]
Teadustöö[muuda | muuda lähteteksti]
1957. aastal sai Väärist dotsent, 1980. aastal professor ning 1993. aastal emeriitprofessor. õpetamist jätkas ta 1997. aasta kevadeni. 1976–1978 oli ta Helsingi ülikoolis eesti keele lektor. 1990. aastast oli ta EPMÜ keeltekeskuse õppejõud.[1]
Tartu Ülikoolis õpetas Vääri sissejuhatust keeleteadusse, üldkeeleteadust, liivi ja vadja keelt, soome-ugri keelte ajaloolist grammatikat ning soome kirjandust. Aastaid juhendas ta pedagoogilist praktikat ning käis igal aastal keeleuurimisretkedel liivlaste juures. Vääri peamised uurimisalad olid läänemeresoome keeled, keeleteaduslikud ja metoodilised probleemid, keeleteaduse ajalugu ning Tartu ülikooli ajalugu.[1]
Eduard Vääri avaldas üle 200 uurimuse liivi keelest. Ta koostas ka eesti keele õpiku soomlastele ja "Eesti keele õpiku keskkoolile", millest on ilmunud kümneid kordustrükke. [1] Samuti kirjutas ta eesti keele ja selle õpetamise metoodikast.[viide?] Koos Johannes Silveti ja Richard Kleisiga oli ta üks "Võõrsõnade leksikoni" autoritest.[viide?]
Ühiskondlik tegevus[muuda | muuda lähteteksti]
Aastatel 1993–1996 oli ta Tartu linnavolikogu haridus- ja kultuurikomisjoni esimees.[viide?]
Vääri oli 1999. aastal loodud Eesti Keele Kaitse Ühingu asutajaid, hiljem esimees[viide?], samuti Soome-Ugri Seltsi ja Soome Kirjanduse Seltsi välisliige.[1].
Teosed[muuda | muuda lähteteksti]
- "Keeleteadlane Eduard Vääri: artikleid ja bibliograafia". Koostanud Reet Vääri ja Krista Kerge. Tallinna Ülikool, Tallinn 2011, 370 lk; ISBN 9789949463930
- "Liivi rahva keel ja meel. Eduard Vääri uurimused liivlastest ja liivi keelest". Koostajad: Ott Kurs, Tuuli Tuisk, Reet Vääri. Eesti Teaduste Akadeemia Emakeele Selts, Tallinn 2016, 430 lk; ISBN 9789949922222; kättesaadav ka trükifailina
Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
Tema abikaasa oli Reet Vääri, tütred Haale LeBlanc, Mairit Kratovitš, Elia Vääri.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Sven-Erik Soosaar Uurali keelte õpetamise ajaloost Tartu Ülikoolis (vaadatud 18. novembril 2011)
- ↑ Teenetemärkide kavaleride andmekogu – 4434