Dekonstruktsioon

Dekonstruktsioon (tarindi eemaldamine) on tekstis oleva tõlgendussüsteemi koost lahti võtmine, mis võimaldab ligi pääseda jutustuse vaikivate eelduste juurde.

Dekonstruktsioon oli Jacques Derridal tausta muutmine lugemistoimingus ja Roland Barthesil lugemisõpetus ehk sunnimehhanismideta kriitiline mõtlemine. Hiljem muutis Derrida dekonstruktsiooni mõtlemise mudeliks, mida kasutas filosoofiliste tekstide tõlgendamisel. Derrida arvates on sõnade ja keele süsteemis igavene tähenduste nihkumine ja teisenemine (vt erinewus). Niimoodi saab iga teksti lõputult tõlgendada. See pani aluse dekonstruktsionismile, milles pole ühtset kõikehõlmavat maailmavaadet.

J. Derrida, tõlkides Martin Heideggeri mõisteid (teosest Olemine ja aeg) destruktsioon (Destruktion) ja ülesehitus (Abbau), hakkas kasutama sõna dekonstruktsioon. Derrida pidas kaasaja filosoofia põhiülesandeks Euroopa senise maailmakäsituse ületamist. Dekonstruktsiooni eesmärk on kunstiliste, eetiliste, ajalooliste, ühiskondlike, poliitiliste või usuliste kontseptide, tähendusraamide, õigusnormide ja institutsiooni struktuuride muundamine avatuteks. Hiljem muutub sõna Derrida kõige levinumaks mõisteks (ja tõlgendamise meetodiks), mis on suunatud kõigile tähenduslikele süsteemidele või normidele.

J. Derridal tähendas dekonstruktsioon vastandite (opositsioonide või binaarsete opositsioonide) ületamist, st vastanduvad (konfliktsed) mõisted nagu olemus(substants)/vorm; subjekt/objekt, meeleline/mõistuslik; keha/intellekt; loodus/kultuur; ruum/aeg; aktiivsus/passiivsus; teooria/praktika; kõne/kiri jne tuleb eemaldada konfliktne ja alistav struktuur. Vägivaldne vastandus või hierarhia asendatakse rahulikult koosolevaga. Mõistete dekonstruktsioonil avanevad mõtlemise uued võimalused. Enam pole vajalik neid mõisteid tõlgendada vana vastanduse raamides.

Vaata ka

• Dekonstruktsionism
• Mõistekesksus