Carlo Gozzi
Krahv Carlo Gozzi (13. detsember 1720 Veneetsia – 4. aprill 1806) oli itaalia draamakirjanik.
Carlo Gozzi oli pärit Veneetsia vaesema aristokraatia hulgast ja perekonna majanduslik seis ei võimaldanud talle süstemaatilist klassikalist haridust, kuid läbikäimine kohaliku vaimueliidiga õhutas tema huvi kirjanduse vastu. 16-aastaselt läks ta sõjaväkke Dalmaatsiasse, kus teenis neli aastat, kuid oli siis sunnitud koju tagasi pöörduma, sest eakas isa oli raskesti haige ning üksnes kirjandusest huvituv vend Gasparo ei saanud majapidamise juhtimisega hakkama.
1747. aastal asutasid vennad koos kirjandusliku ringi Accademia dei Granelleschi, mis oli pealtnäha pühendunud vaimukusele, kuid mille programm oli rangelt puristlik ja eesmärgid selged – võideldi keelelise ja vormilise hägususe vastu, rõhutati õppimise tähtsust ja peeti oluliseks klassikute imiteerimist. Gozzi kirjanduslikuks eeskujuks oli ennekõike Dante, aga ka Ariosto, Tasso ja Cervantes, kellele ta hiljem oma näidendites viitab.
Accademia dei Granelleschi pingutused näisid nurjavat Pietro Chiari ja Carlo Goldoni, kes kirjutasid vanade itaalia komöödiate asemel uusi draamasid, mis olid mõjutatud prantsuse eeskujudest.
Accademia dei Granelleschi liikmena avaldas Gozzi mitu teravat kirjutist Goldoni ja Chiari arvel, süüdistades neid vulgaarsuses ja halvas stiilis ning naeruvääristades Goldoni teatrireformi. Viimane oli seisukohal, et commedia dell'arte on mandunud laadapalaganiks, tema soov oli muuta maskid tegelasteks ja asendada improvisatsioon lahtikirjutatud dialoogiga, samuti kritiseeris ta allakäinud aristokraatiat ning püüdis tuua lavale reaalset elu. Konservatiivne, kõrgkultuuri taotlev Gozzi leidis aga, et teater ei peaks olema elu kopeerimine, vaid jääma iseendaks – commedia dell'arte's nägi ta näitlejameisterlikkuse tippsaavutust, itaalia kultuuri pärli. Ta pidas Goldonit küll andekaks, kuid nimetas tema näidendeid ülemäära ettearvatavateks ja pealiskaudseteks ning süüdistas teda liiga agaras püüdes rahvale meeldida. Demonstreerimaks, kui lihtne on publikumenu võita ka lapsiku pealkirja ja jaburavõitu süžeega, kui lugu on osavalt teostatud, kirjutas Gozzi 1761. aastal oma esimese näidendi "Armastus kolme apelsini vastu", muutes tuntud muinasjutu üsna otseseks satiiriliseks vastulauseks vastaste aadressil.
Tänu “Armastus kolme apelsini vastu” esmalavastuse publikumenule mõistis Gozzi, milline dramaturgiline potentsiaal on fantastikamuinasjutul. Vastukaaluks Goldoni elulisele teatrile töötas ta nüüd välja hoopis teistsuguse mudeli, mis rõhub imetabasele ja kasutab julgelt fantaasiaküllaseid lahendusi.
1761. aastal Veneetsia San Samuele teatris esietendunud "Ronk" on Gozzi esimene täielikult kirjapandud näidend. Ka see põhineb tuntud muinasjutul, mille avaldas Giambattista Basile kogumikus „Lugude lugu” aastatel 1620–1630. Teatrilava koodeksi kohaselt kasutab Gozzi siingi kolme commedia dell’arte väljakujunenud registrit – teenrid oma jämekoomilise improvisatsiooniga, „tõsised” maskid, kes räägivad dialektis ja melodramaatilised printsid ja printsessid, kes kõnelevad värsis. Olles küll traditsioonide ja reeglite eestvõitleja, lubab Gozzi endale eesmärgi nimel aga ka küllalt palju kunstilist vabadust, näiteks eirab teadlikult koha, aja ja ruumi ühtsust ning segab kokku eepilise kangelaslaulu, klassikalise 11-silbilise värsi ja jämekoomika.
Sama rada jätkas ka Gozzi järgmine näidend „Kuninglik hirv”, mis esietendus vaid mõni kuu hiljem. Idamaade muinasjuttudest on inspireeritud „Turandot” ja „Madu-naine”, samuti „Zobeide”, „Õnnelikud kerjused”, „Türgi koletis” ja „Zeim, võlurite kuningas”. „Armastus kolme apelsini vastu” temaatika juurde pöördub ta tagasi näidendis „Roheline lind”, mida võiks nimetada filosoofiliseks muinasjutuks. Lõpuks võtab Gozzi kasutusele hispaania stiili, kuid tema hilisemates näidendites puudub varasemate uudsus ja värskus.
Kuigi Gozzi näidendid saavutasid Veneetsias omal ajal isegi nii suure menu, et sundisid Goldonit ja Chiarit mujalt publikut otsima, on ta oma kodumaal olnud läbi aegade märksa vähem tuntud ja tunnustatud kui mujal – eriti võrdluses Goldoniga, kellest sai itaalia draamakirjanduse vaieldamatu suurkuju. Seevastu on tema looming pälvinud rohkelt rahvusvahelist tähelepanu – seda on imetlenud ja sellest on inspiratsiooni ammutanud Johann Wolfgang von Goethe, Friedrich von Schiller, Ludwig Tieck, E. T. A. Hoffmann, Vsevolod Meierhold, Jevgeni Vahtangov. Gozzi muinasjuttnäidendid on olnud ka ooperilibretode aluseks, olgu siinkohal näiteks Giacomo Puccini "Turandot" või Sergei Prokofjevi "Armastus kolme apelsini vastu".
Tema kogutud teosed avaldati 1792. aastal Veneetsias kümnes köites.
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- XVIII sajandi väliskirjandus (kõrgkooliõpik), Valgus, Tallinn 1973, lk 477–48
- "Itaalia maskid: Commedia dell'arte ümber. Niccolo Machiavelli, Carlo Goldoni, Carlo Gozzi". Koostanud Riina Schutting. Püha Issidori Kirjastusselts, Tallinn 2006; sisaldab: German Schutting, "Krahv Gozzi teater: maskid Goldoni vastu" (lk 264–284); Carlo Gozzi, "Armastus kolme apelsini vastu: muinasjutu analüüs tagasivaates", tõlkinud Merike Pau (lk 285–315); Carlo Gozzi, "Hiina printsess Turandot: tragikoomiline muinaslugu viies vaatuses Friedrich Schilleri töötluses, tõlkinud Marie Under (lk 317–415)