Brixeni piiskopkond

Allikas: Vikipeedia
See artikkel See artikkel räägib endisest riigist. diötseesi kohta vaata artiklit Brixeni diötsees.

Hochstift Brixen (saksa)
Principato Vescovile di Bressanone (itaalia)
Brixeni piiskopkond


1027–1803
Vapp
Saksa-Rooma riik aastal 1648, Brixeni territooriumid esile tõstetud
Valitsusvorm vürstlik piiskopkond
Osa Saksa-Rooma riigi vasall
Pealinn Brixen

Brixeni piiskopkond oli Saksa-Rooma riigi kiriklik osariik tänapäeva Itaalia Lõuna-Tirooli provintsi alal. Seda ei tohi segamini ajada palju suurema Brixeni diötseesiga, mille üle omasid vürstlikud piiskopid vaid tavalise piiskopi kiriklikku võimu. Piiskopkond rajati Eisack/Isarco orus 6. sajandil ja sai järk-järgult rohkem ilmalikku võimu. Aastal 1027 sai see otse keisrile alluvaks ja jäi selliseks aastani 1803, kui see sekulariseeriti Tirooli. Kuid diötsees kestis aastani 1964 ja on nüüd osa Bolzano-Brixeni diötseesist.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Keskaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Brixeni diötsees on Klauseni lähistel olnud Säbeni kloostri jätkumine, mis oli legendi järgi asutatud Püha Kassiani poolt Imolast umbes 350. aasta paiku kui Sabiona. Juba 3. sajandil oli kristlus tunginud Sabionasse, mis sel ajal oli märkimisväärse ärilise tähtsusega Rooma tollijaam. See võis olla Augusta Vindelicorum piiskoppide (hilisem Augsburgi piiskopkond) taganemine Suure rahvasterändamise ajal.

Vaade Brixenile, 17. sajandi algus

Esimene ajaloos tõendatud Sabiona piiskop oli Ingenuinus (mainitud 580. aasta paiku), kes tuli Aquileia patriarhi abipiiskopina. Hõimud, kes tungisid Suure rahvasterändamise ajal tulevase Brixeni diötseesi territooriumile, eriti baierlased ja langobardid, võtsid varakult vastu kristluse; ainult Pusteri oru slaavlased püsisid paganluses kuni 8. sajandini. 6. sajandi lõpuks sai piirkond Agilolfingide Baieri hõimuhertsogkonna osaks, mis langes aastal 788 lõplikult frankide ülemvõimu alla. Kuningas Karl Suure pealekäimisel eraldas paavst Leo III aastal 798 Säbeni kui abipiiskopi diötseesi Salzburgi peapiiskopkonnale. Pärast seda, kui Ida-Frangi kuningas Ludwig III Laps oli aastal 901 andnud Säbeni endisele Prichsna õukonnale, kolis piiskop Rihpert (ametisse nimetatud aastal 967) või piiskop Albuin I (967–1005) piiskopitooli Brixenisse.

Piiskop Hartwig (1020–39) ülendas Brixeni linnaks ja ümbritses selle kindlustustega. Diötsees sai palju kingitusi Saksa-Rooma keisritelt: nõnda Konrad II-lt aastal 1027 süseräniteedi Noritalis, Heinrich IV-lt aastal 1091 Pusteri oru. Aastal 1179 andis Friedrich I Barbarossa piiskopile Saksa-Rooma riigi vürsti tiitli. See seletab asjaolu, et raskuste ajal paavsti ja keisri vahel olid Brixeni piiskopid, nagu ka naabruses Trento piiskopid üldiselt keisrite poolel. Eriti kurikuulus on Altwini juhtum, kelle piiskopiks olemise ajal (1049–1091) peeti Brixenis aastal 1080 halva kuulsusega sinod, kus 30 piiskoppi, keisri pooldajad, kuulutasid paavst Gregorius VII kukutatuks ja valisid vastupaavstiks Ravenna piiskopi, kes võttis nimeks Clemens III.

Brixeni toomkirik

Piiskopkonna ilmalik võim kannatas varsti märgatava kahanemise all piiskoppide endi tegevuse kaudu, kes annetasid suure osa oma territooriumist lääniks ilmalikele isandatele: nagu näiteks 11. sajandil krahvkonnad Inni ja Eisacki orgudes (anti Tirooli krahvidele) ja aastal 1165 territoorium Inni ja Pusteri orgudes (Andechs-Merania krahvidele). Eriti Tirooli krahvid, kellele langes sülle pärand suures osas Merania hertsogi territooriumitest, kasvatasid jätkuvalt oma võimu. Piiskop Brunol (1249–1288) oli raskusi oma võimu kinnistamisel oma territooriumi osa üle Görz-Tirooli krahvi Meinhardi nõuete vastu. Sarnaselt sundis Habsburgist hertsog Friedrich IV, Tirooli ja Kaugema Austria valitseja hüüdnimega "Tühitasku", Brixeni piiskoppe tema võimu tunnistama. Erimeelsused kardinal Nicolaus Cusanuse (1450–1464), kelle paavst Nicolaus V Brixeni piiskopiks nimetas, ja Austria ertshertsog Sigismundi vahel olid samuti kahetsusväärsed; kardinal vangistati ja kuigi paavst pani piiskopkonna interdikti alla, tuli Sigismund võitlusest võitjana välja.

Reformatsioon ja Austria mõju[muuda | muuda lähteteksti]

Reformatsioon kuulutati Brixeni piiskopkonnas Saksa emissaride, nagu Jacob Straußi, Urbanus Rhegiuse ja teiste poolt välja Christoph von Schroffensteini (1509–1521) ametiajal. Aastal 1525, piiskop Georg von Österreichi (1525–1539) ajal puhkes Brixeni lähedal talupoegade ülestõus ning mitu kloostrit ja linnust hävitati. Saksa kuninga, Tirooli tsiviilvalitseja Ferdinand I lubadus korvata talupoegade rahulolematust taastas rahu ja Innsbrucki Riigipäeval ühendati kõige tähtsamad talupoegade nõudmised. Kuigi aastal 1532 võeti need lubadused tagasi, jäi rahu püsima.

Brixeni ja Trento vürstlikud piiskopkonnad põimununa Tirooli krahvkonnaga. 18. sajandi keskpaik.

Ferdinand I ja eriti tema poeg, Austria ertshertsog Ferdinand II võtsid tsiviilvalitsejana aktiivseid meetmeid uute õpetuste järgijate, peamiselt anabaptistide vastu, kes salaja oma sekti levitasid; seega säilitasid nad Tirooli ringkonnas ja Brixeni diötseesis usulise ühtsuse. Sel ajal pakkusid olulist teenust katoliku usu kaitsmisel jesuiidid, kaputsiinid, frantsisklased ja serviidid. Selle perioodi piiskopid olid: kardinal Andreas von Österreich (1591–1600) ja Christoph Andreas von Spaur (1601–1613), kes asutas aastal 1607 seminari teoloogiatudengitele, laiendas toomkooli ja näitas ennast suure vaeste ja haigete heategijana.

17. ja 18. sajandil asutati palju kloostreid, loodi uusi hingeravi misjone ja edendati oluliselt inimeste usuõpetust; aastal 1677 asutati Innsbrucki Ülikool. Kõige tähtsamad selle perioodi vürstlikud piiskopid olid: Kaspar Ignaz, krahv von Kunigl (1702–1747), kes asutas palju hingehoolduse benefiitse, külastas diötseesi, hoidis ranget järelevalvet oma vaimulikkonna distsipliini ja moraalse puhtuse üle, algatas jesuiitide misjone jne.; Leopold, krahv von Spaur (1747–1778), kes korraldas ümber seminari, lõpetas ja pühitses toomkiriku ning nautis suurt keisrinna Maria Theresia lugupidamist; Joseph Philipp, krahv von Spaur (1780–1791), õppimise sõber, kes aga oma kiriklikus poliitikas kaldus josephinismi suunas. Keiser Joseph II valitsus tegutses laias laastus kiriku huvides; umbes 20 diötseesi kloostrit suleti, Innsbruckis avati peaseminar ning palverännud ja rongkäigud keelati. Brixeni vürstlikku piiskopkonda sellega ei mõjutatud.

Vürstliku piiskopi Franz Karli, krahv von Lodroni (1791–1828) ajal varises vürstliku piiskopkonna ilmalik võim kokku. Aastal 1803 vürstkond sekulariseeriti ja annekteeriti Austriasse ning toomkapiitel saadeti laiali. Lühikesel Baieri valitsusajal pärast 1805. aasta Pressburgi rahu rakendati kiriku suhtes suurt despotismi; Austria võimu taastamine aastal 1814 parandas tingimusi endise piiskopkonna territooriumil.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]