Bengt Gottfried Forselius

Bengt Gottfried Forselius (1660? – 16. november 1688) oli Eesti haridustegelane ja kirjamees. Ta oli Eestis rahvakooli algataja, kelle pingutuste viljana hakkas taas levima lugemisoskus.

Elu[muuda | muuda lähteteksti]

Ta sündis Harju-Madise pastori, Rootsist pärit Johann Haquinus Forseliuse pojana, õppis Tallinna gümnaasiumis^[1] ja sai juristihariduse Wittenbergi ülikoolis (astus sisse 1679 ja õppis arvatavasti kuni 1683. aastani). Pärast Eestimaale naasmist asus ta koos Risti koguduse vaimuliku Gabriel Herliniga viimase asutatud talurahvakoolis Risti kirikumõisas lapsi häälikumeetodil lugema õpetama. Mõjutusi oli ta saanud Jan Amos Komenský omal ajal Euroopas tuntuks saanud uudsetest pedagoogilistest vaadetest (sh lihtsam lugemaõppimise meetod ilma tähenimesid üksikult lugemata).

1684. aastal organiseeris Forselius Tartus Piiskopi mõisas rahvakoolmeistrite seminari (Forseliuse seminari), et ette valmistada eesti maarahva jaoks köstreid ja koolmeistreid (arvatavasti Rootsi riigi toetusel). Kuna ka Lätis organiseeriti taoline õppeasutus, võis nende ettevõtmiste toetajaks olla kindralsuperintendent Fischer. Forselius kasutas seminaris oma aja kohta uudseid õppemeetodeid. Ilmselt oli selleks ajaks olemas ka tema koostatud aabits. Lugema õpetas Forselius häälikute veerimise (häälimise) meetodil. Igast kihelkonnast saadeti Tartusse õppima noormehi. Nelja tegevusaasta jooksul sai seal õpetust umbes 160 eesti poissi, kellest sirgus umbes 50 köstrit ja koolmeistrit, kes omakorda edendasid eesti rahvaharidust.

Toetust oma tegevusele lootis Forselius saada Rootsi kuningalt. Nii käis ta 1686. aastal koos oma ärksamate kasvandikega Pakri Hansu Jüri ja Ignatsi Jaaguga Rootsis, kus demonstreeris ministritele ja kuningale õppeasutuse saavutusi.^[2]

Teist korda viibis Forselius Rootsis 1688. aasta septembris, mil ta määrati kolmeks aastaks maakoolide inspektoriks Eesti- ja Liivimaal. Forselius hukkus tagasiteel tormis Läänemerel.^[3]

Aabits[muuda | muuda lähteteksti]

Pikemalt artiklis Forseliuse aabits

Forselius andis oma eluajal välja ka aabitsa, kuid see pole säilinud. Isegi ilmumisaasta suhtes ei ole raamatuloolastel ühist arvamust, ilmselt ilmus see 1685. või 1686. aastal. Säilinud on aga Forseliuse aabitsa kordustrükke. 1929. aastal leiti Lundi ülikooli raamatukogust kaks aabitsat: üks põhjaeesti keeles (1694) ja teine lõunaeesti keeles (1698). Need ongi arvatud Forseliuse aabitsa kordustrükkideks. Aabits esitas tollal katekismuse teksti (silbitatult) ja oli usulise sisuga.

Näide põhjaeestilisest aabitsatekstist:

sest min-na an-nan hen-nast / min-no ih-ho ning Hin-ge / om-ma kun-nin-gast / Ül-le-mad ning Wan-ne-mad keik ris-ti rah-wast / min-no sug-gu ning Wös-sa / ning keik me min-nul on sin-no jum-ma-lik-ko hool-de ning kät-te;

Näide lõunaeestilisest aabitsatekstist:

sest min-na an-na hen-dä / min-no ih-ho nink Hen-ge / nink kik me min-nul om sin-no kät-te. sin-no püh-hä en-gel ol-go min-no man / et se kur-ri Wain-lan-ne üt-te-ke Wäk-ke min-no ül-le ei löw-wä A-men.

Kirjaviisi uuendused[muuda | muuda lähteteksti]

Praktikuna märkas Forselius, missuguseid raskusi on eestlastel Stahli-pärase kirjavara omandamisel. Teda võib pidada vana kirjaviisi loojaks.^[4]

Forseliuse aabitsates avaldub tema uudne kirjaviis. See ei tähendanud kardinaalset murrangut ortograafias ja senisest täiesti erinevatelt alustelt lähtumist, vaid praktilistest vajadustest tulenevat reformitaotlust. Lausestuses on säilinud saksapärasust, kuna tekstid pärinevad katekismusest. Esineb saama-futuurumit ja võõrapärast sõnajärge.

Tema kirjaviisi lihtsustamise ettepanekute seas olid:

välja heita kõik umbmäärase sisuga tähed (võõrtähed): c, f, q, x, y, z
pärisnimed eestipärastada: Kristus (pro Christus), Jaan (pro Johannes)
jätta ära h pikendusmärgina, nt kool pro kohl, siin pro sihn
kasutada akusatiivis (partitiivis) t-lõppu, nt jumalat
olevikus eituspartikkel ep, kuid jätta eitavas kõnes ära pöördelõpud, nt ep taha, ep ol-le, sin-na ep pea
komitatiivi lõpp ilmselt tüvega kokku kirjutatud, nt me-le-ga
sõna lõpus üldiselt leenisklusiil, nt -nud, -tud, -b, -d: ris-ti-tud, tah-haks-sid; erandiks saap
käskiva kõneviisi lõpud ilma t-ta, nt wot-ke, saat-ku

Sellised ettepanekud tekitasid vanameelses pastorkonnas vastuseisu, sest arvati, et teksti pühaks pidamine peab toimuma ka kirjaviisi alusel ning mõistlikum on piirduda varasema tuttava kirikukeelega. Suurt vastuolu tekitas piiblinimede eestipärastamine, mida esmakordselt oli praktiseeritud juba lõunaeestilises "Wastses Testamendis" (1686).