Ben Jonson

Benjamin Jonson

Benjamin Jonson (umbes 11. juuni 1572 Westminster, London – 6. august 1637 London) oli inglise näitekirjanik, näitleja, luuletaja ja kirjanduskriitik, kelle kunst avaldas püsivat mõju inglise luulele ja komöödiale. Teda tuntakse selliste satiiriliste näidendite poolest nagu "Every Man in His Humour" (1598), "Volpone, or The Fox" (1606), "The Alchemist" (1610) ja "Bartholomew Fair" (1614). Üldiselt peetakse teda William Shakespeare'i järel tähtsuselt teiseks inglise näitekirjanikuks James I valitsemisajal.

Elulugu

Jonsoni isa, kes oli vaimulik, suri kaks kuud enne tema sündi. Jonsoni ema abiellus kaks aastat hiljem müürsepaga. Jonson käis St. Martin's Lane'i koolis. Hiljem nõustus perekonnasõber maksma Jonsoni õpingute eest Westminsteri koolis, kus Jonsoni üks mentor oli ajaloolane, topograaf ja heerold William Camden (1551–1623).

Oma abikaasat kirjeldas Jonson riiaka, kuid ausana. Alates 17. sajandist pole Jonsoni naise isik täpselt teada, kuid arvatakse, et ta on Ann Lewis, kes abiellus Benjamin Jonsoniga 1594. aastal St Magnus the Martyri kirikus London Bridge'i lähedal. St Martini kiriku registrid näitavad, et Ann Lewise ja Ben Jonsoni vanim tütar Mary suri kuuekuusena 1593. aasta novembris. Kümme aastat hiljem, 1603. aastal, suri nende vanim poeg Benjamin seitsmeaastaselt katku. Jonson kirjutas poja auks teose "On My First Sonne" (1603). Möödus 32 aastat, kui ka nende teine poeg Benjamin 1635. aastal suri. Sellel ajavahemikul elasid Ann Lewis ja Ben Jonson viis aastat lahus.

Teosed

Jonsoni esimene menukas näidend oli "Every Man in His Humour" (1598), millega lõikas ta kasu tänu George Chapmanile alguse saanud humoorikate näidendite populaarsusest. William Shakespeare oli üks esimestest näitlejatest, kes Jonsoni näidendis rolli sai. Sellele järgnes teos "Every Man out of His Humour" (1599), mis oli pedantne katse jäljendada Aristophanest. Ei ole teada, kas näidend oli menukas ka lavalaudadel, kuid kui teos avaldati, osutus see üpris populaarseks ning sellest ilmus mitu kordustrükki. Aastaid 1605–1620 võib pidada Jonsoni õitseajaks. Aastaks 1616 oli ta kirjutanud kõik oma tähtsamad näidendid, tänu millele on ta tänapäeval näitekunsti maailmas tuntud. Tema menukamate teoste hulka kuuluvad tragöödia "Catiline" (1611) ning komöödiad "Volpone" (1605), "Epicoene, or the Silent Woman" (1609), "The Alchemist" (1610), "Bartholomew Fair" (1614) ja "Devil is an Ass" (1616). Kusjuures näidendid "The Alchemist" ja "Volpone" olid pea silmapilkselt menukad. Olgugi et Jonsoni elu oli sel perioodil ilmselt rahulikum kui aastal 1590, ei olnud ta siiski majanduslikult kindlustatud.

Langus ja surm

Jonsoni loomeviljakus hakkas vähenema 1620. aastal, kuid tema tuntus ei kadunud. Sel ajal tõusid esile nooremad luuletajad, keda tunti nime Sons of Ben (Beni pojad) all, näiteks Robert Herrick, Richard Lovelace ja Sir John Suckling. Jonsoni mainet kahjustasid mitu tagasilööki. Siiski kirjutas ta 1620. aastatel näidendeid edasi, kuid neid ei peeta tema parimateks. 1620. aastatel elas Jonson üle ka mitu insulti, kuid vaatamata sellele jätkas ta kirjutamist. Enne Jonsoni surma 1637. aastal töötas ta näidendi "The Sad Shepherd" kallal. Sellest on säilinud ainult kaks vaatust. Teoses võttis Jonson uue ja märkimisväärse suuna, kuna tegu on pastoraalse draamaga. Jonson oli 1630. aastate alguses pidevas kirjavahetuses James Howelliga. James hoiatas Jonsonit, et pärast erimeelsusi Inigo Jonesiga ei suhtuta õukonnas Jonsonisse hästi. Jonson suri 6. augustil 1637 ning tema matused peeti 9. augustil. Ta on maetud Westminster Abbey põhjapoolsesse vahekäiku.