Barbituraadid
Barbituraadid on kesknärvisüsteemi depressantide liik (rahustid, GABA-agonistid).
Kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]
Barbituurhape kui rahusti ja unerohi patenteeriti 9. juuli 1902. Selle terapeutiline doos on märkimisväärselt väiksem surmavast ning selle maitse on talutav. Varem oli kasutatud unerohuna ka kaaliumbromiidi, mis oli talumatult halva maitsega ning mille terapeutiline kogus oli lähedal mürgisele.[1]
Barbituraadid olid laialdaselt kasutusel 1960. aastateni, mil nendest tunduvalt ohutumad bensodiasepiinid nad järk-järgult välja tõrjusid. Kasutati unerohuna, epilepsia vastu, anksiolüütilise efekti saavutamiseks jne. Võivad põhjustada nii füüsilist kui ka psüühilist sõltuvust. Eriti kiire toimeajaga barbituraate kiputi kuritarvitama joobe saamiseks; esines lisaks polünarkomaaniat alkoholiga (mis on eriti ohtlik). Kasutati ka enesetapu sooritamiseks, samuti esines surmajuhtumeid üleannustamise tõttu (terapeutilise doosi ja surmava annuse vahe on üsna väike). Barbituraatide pikaajalise kuritarvitamise järel on võõrutusnähud tavaliselt üsna rasked. Fenobarbitaal (Luminal; siiani kasutusel ka Eestis) on efektiivne ja odav epilepsiaravim; selle preparaadi kuritarvitamispotentsiaal on väike[2].
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Tehnoloogiaajaloost Postimees, 28. juuli 2021.
- ↑ Bassert, Joanna M. (2017). McCurnin's Clinical Textbook for Veterinary Technicians - E-Book (inglise). Elsevier Health Sciences. Lk 955. ISBN 9780323496407.