Babüloonlased

Babüloonlased olid vanaaja semiidi rahvas Lõuna-Mesopotaamias, Babüloni linna ümber kujunenud Babüloonia riigi aladel.

Babüloonlased olid lähedases suguluses Põhja-Mesopotaamias asunud assüürlastega – mõlemad rahvad said alguse akkadlastest pärast Akkadi impeeriumi lõhenemist. Seepärast kasutasid nii assüürlased kui ka babüloonlased sama keele murdeid, mida tänapäeval nimetatakse assüüria-babüloonia või akadi keeleks. Lähedased olid ka mõlema rahva kultuurid ja usundid, mistõttu kõneldakse sageli assüüria-babüloonia mütoloogiast, kunstist ja kultuurist.

Babüloonlaste kui rahva poliitiline identiteet oli tugevalt seotud Babüloonia riigi ja riigiusundiga. Sellele pani aluse kuningas Hammurabi, kes ühendas Babüloni linna ümbritsevad alad ja rajas Vana-Babüloonia riigi (vanema kronoloogia järgi umbes 1800 eKr). Babüloonia riikliku kultuse keskmeks oli peajumal Marduk, kellele Assüürias vastas peajumal Assur; enamik jumalaid olid mõlemas riigis ühised.

Assüürlaste ja babüloonlaste rivaliteet kestis ligi poolteist aastatuhandet, kuni Uus-Babüloonia 7. sajandi lõpul eKr Uus-Assüüria alistas. Kultuuriliselt on babüloonlasi peetud mõnevõrra enam kauplemisele ja teadustele keskendunuiks, võrreldes sõjakate ja tehniliste assüürlastega, kuid sellises kujutuses peegelduvad tõenäoliselt ajaloolaste stereotüübid.

Babüloonlaste iseseisev poliitiline eksistents lõppes, kui Pärsia kuningas Kyros vallutas 539. aastal eKr Uus-Babüloonia. Babüloonlaste identiteet hajus ning nad sulandusid ajapikku ümberkaudsete rahvaste sekka. Tänapäeval Lähis-Idas elavad assüürlased peavad end nii muistsete assüürlaste, babüloonlaste kui ka akkadlaste järeltulijaiks.

Välislingid

• Martha E. H. Rustad, Samuel Hiti "The Babylonians: Life in Ancient Babylon"
• Gwendolyn Leick "The Babylonians: an introduction"