Artur Luha

Artur Heinrich Luha (27. juuni vkj/9. juuli ukj 1892 Keila vald, Harjumaa – 29. detsember 1953 Tallinn) oli eesti geoloog, Eesti NSV Teaduste Akadeemia liige (alates 1946).

Elukäik

1903–1912 õppis ta Tallinna Nikolai I Gümnaasiumis. 1912. aastal astus Tartu Ülikooli loodusteaduse erialale. 1915. aastal osales pikemal zooloogilisel õppereisil Valgel merel. 1917. aastal uuris Võrumaal Kasaritsa järve. 1918. aastal katkestas õpingud. 1918–1919 töötas Rakvere Tütarlaste Gümnaasiumi loodusloo õpetajana. 1919. aastal sai Viru Maakonna Reaalgümnaasiumi juhataja kohusetäitjaks. Võttis osa Vabadussõjast. 1920–1922 oli Rakvere Poeglaste Gümnaasiumi direktori kohusetäitja. 1922. aastast kutsuti Tartu Ülikooli geoloogia kabineti nooremassistendiks, samal aastal lõpetas ka ülikooli (1923 cand rer nat). 1925–1928 oli geoloogia kabineti vanemassistent ja täitis õppeülesandeid geoloogia ja paleontoloogia alal. 1930. aastal kaitses Tartu Ülikoolis loodusteaduse doktori kraadi väitekirjaga "Stratigraafilised uurimised Saaremaal, Muhus ja naabruses asuval mandri osal". Seejärel töötas Tartu Ülikooli eradotsendina. Aastatel 1938–1940 töötas Majandusministeeriumi Mäeameti Geoloogiakomitees ning pidas dotsendina loenguid Tartu Ülikoolis ja Tallinna Tehnikaülikoolis. Aastatel 1940–1946 oli Tööstuslike Uurimiste Instituudi geoloogia (maavarade) sektori juhataja.

1945. aasta sügisest Tartu Riikliku Ülikooli geoloogiaosakonna paleontoloogia ja stratigraafia kateedri juhataja ja professor.

1946. aastal valiti Eesti NSV Teaduste Akadeemia liikmeks geoloogia alal. 1947. aastal määrati Eesti NSV TA Geoloogia Instituudi direktoriks.

Teadustöö

Artur Luha korraldas juba kooliõpetajana geoloogilisi matku Rakvere ümbruse paljandeisse - Rägavere ja Aluvere paemurdu, Kunda savikarjääri ja mujale. Kandidaaditöö teemaks oli uurimus Eesti Ordoviitsiumi brahhiopoodidest. Doktori väitekirja jaoks alustas ta materjali kogumist 1924. aastal Saaremaal. Ühisretkel oma õpetaja Hendrik Bekkeriga jäi Luha osaks uurida Ida-Saaremaa ja Muhu saare Siluri ehitust, kuna Bekker tegutses Saaremaa lõuna- ja lääneosas. Uuringute tulemused avaldati H. Bekkeri töös 1925. aastal. H. Bekkeri surma tõttu samal aastal langes A. Luhale suur õppetöö koormus Tartu Ülikoolis, mistõttu sai ta lühiaegselt jätkata uurimistöid Saare- ja Muhumaal ning Mandri-Eestis. Doktoritöö valmimise järel sai ta ülikoolilt komandeeringu Rootsi ja Norrasse. Naasnult kaitses 1930. aastal doktoritöö, milles käsitles Jaani, Jaagarahu ja Rootsiküla lademe stratigraafiat ning korrelatsiooni Gotlandi saare ja Oslo ümbruse Siluri kihtidega. Tal oli võimalus uurida ka puursüdamikke, mis 1927. ja 1929. aastal Loode- ja Põhja-Saaremaal puuriti lubjakivide ja dolomiitide uurimiseks. Nendest puursüdamikest kogutud kivististe põhjal avaldaski Luha Saaremaa aluspõhja stratigraafilise jaotuse oma doktoritöös, mille lühikokkuvõte ilmus trükis 1930. aastal. Tema koostatud Saaremaa ja Muhu geoloogiline kaart ilmus koguteoses "Eesti" "Saaremaa" köites. Rohke õppe- ja teaduslik-organisatsioonilise töö tõttu ei jäänud tal enam aega uurimistöödeks. Tema viimane ülevaade Eesti maavaradest jäi pikaks ajaks kasutusele käsiraamatuna.

Kirjandus

• Nestor, H. Akadeemik Artur Luha kui Eesti siluri uurija. - Teaduse ajaloo lehekülgi Eestist IX, 1993. Lk. 126-138.
• Orviku, K. A. Luha. Nekroloog. ENSV Teaduste Akadeemia Toimetised 2, 1953, № 4, Lk. 622-623.
• Palmre, H. A. Luha elust ja tööst. - Eesti Loodus 6, 1958. Lk. 360-361.
• Rõõmusoks, A. Professor Artur Luha. - Eesti Loodus 6. 1982. Lk. 434-438.

Välislingid

• Õpetaja eestigeoloog.ee