Arno Kasemaa

Arno Kasemaa (enne eestistamist Arnold Kaskmann; 10. september (vkj 28. august) 1915 Karepa – 18. märts 1999 Kiltsi) oli eesti õpetaja, koorijuht ja prosaist.

Elulugu

Ta sündis Virumaal Viru-Nigula kihelkonna Selja valla Karepa külas Kupukalda talus väiketaluniku pojana.

Alghariduse sai ta Karepa ja Selja algkoolis, hiljem õppis 1940–1941 Kunda Õhtukeskkoolis. Seejärel lõpetas 1957. aastal Rakvere I Töölisnoorte Keskkooli.

Saksa okupatsiooni ajal (1941–1944) töötas Käsmus tollivalvurina, 1944–1945 Käsmu laevaehitajate artellis kalakokkuostupunkti juhatajana. Aastail 1945–1947 oli Käsmu algkooli juhataja kohusetäitja, 1947–1962 Karepa rahvamaja juhataja, 1959–1962 kohakaaslusega Rakvere II 8-klassilise kooli ja Rakvere Internaatkooli laulmisõpetaja, 1962–1979 Kiltsi 8-klassilise kooli ajaloo, geograafia ja laulmisõpetaja.

Juhendas laulukoore ja osales isetegevuses nii koolis kui ka rahvamajas, juhendas ansambleid, lavastas näidendeid ja estraadistseene. Aastatel 1971–1990 oli kooliaia juhataja. Silmapaistev saavutus oli gladioolide kasvatamine, millega kooliaed jõudis Moskva Üleliidulisele Rahvamajanduse Saavutuste Näitusele.

Koori- ja ansamblijuht

Kasemaa koori- ja ansamblijuhitöö algas 1938. aasta veebruaris, mil ta asutas Karepa noorte meeste ansambli. Järgnesid Käsmu segakoor, Karepa sega- ja naiskoor, Rakvere naiskoor Viru, segakoorid Mallas ja Kundas.

1962. aastal kolis Arno Kasemaa Kiltsi ning lõi seal elujõulise segakoori. 1969. aasta sügisel võttis oma õlgadele Väike-Maarja segakoori juhtimise. Aasta hiljem ka Rakke koori ja alates 1974. aastast moodustasid Kiltsi, Väike-Maarja ja Rakke kolmikkoori.

1975. aastast osales ta segakoori Helin koolijuhina kõikidel maakonna laulupidudel ja segakooride kokkutulekutel, ülevaatustel, festivalidel. Mitu korda tuli koor mõne konkursi laureaadiks. Kasemaa ise laulis vabariiklikus õpetajate meeskooris teist tenorit.

Ta suri Kiltsis 18. märtsil 1999 ja on maetud Kunda vanale kalmistule.

Looming

Vanemas keskeas alustas ta raamatute kirjutamist. Romaan "Rannamännid" (1986, II osa 1995) kujutab autorile hästituntud Käsmu ja Karepa rannarahva elu 1930. aastatel, saavutades põnevust sõjaeelse salapiirituseveo ja armuseikluste kujutamisega.

Lühiromaan "Oli see armastus?" (1995) käsitleb pealkirjast lähtuvat teemat.

Mahukas taluromaan "Maa ja armastus" (2000) viib lugeja autori lapsepõlvemaile Virumaal aastatel 1920–1930.

Romaan "Metsad kõnelevad" (2001) käsitleb rahva kannatusi 1940. aastatel.

Luuleraamatusse "Jää inimeseks" (2000) on koondatud nii varem avaldatud kui ka avaldamata luuletused.

1998. aastal ilmusid ajalehes Virumaa Teataja järjejuttudena "Ema kiri" ja "Sanatooriumis". Kasemaa sulest on ilmunud muinasjutt-näidendid "Põhjamaa" (1982) ja "Tornlinnus Vao" (1990) ning ta on kirjutanud luuletekstid muinasjutt-näidenditele "Kodu" (1983) ja "Muinasjutt Ebaverest" (1985).

Tunnustus

• 1996 Eduard Vilde nimeline kirjandusauhind ("Rannamännid")
• 1996 Kultuurkapitali rahvakultuuri sihtkapitali eluaegne pension
• 1997 Väike-Maarja valla aukodanik

Välislingid

• Eero Johannes "Tasakaalukas ja tüse action-romaan" Eesti Päevaleht, 14. november 1995