Andrei Belõi

Andrei Belõi (kodanikunimega Boriss Nikolajevitš Bugajev, 26. oktoober (vkj 14. oktoober) 1880 Moskva – 8. jaanuar 1934 Moskva) oli vene kirjanik.

Tema meistriteoseks peetakse sümbolistlikku romaani "Peterburg".

Ta sündis matemaatik Nikolai Bugajevi (1837–1903) peres. Kuni 26. eluaastani elas Belõi Moskva kesklinnas Arbatil ja tema tollases kodus on tänapäeval tema mälestuskorter.

Aastatel 1891–1899 õppis ta Polivanovi gümnaasiumis, kus viimastes klassides hakkas huvituma budismist, okultismist ja kirjandusest. Erilist mõju avaldasid talle Henrik Ibsen, Fjodor Dostojevski ja Friedrich Nietzsche. Noorpõlves püüdis ta kunstilis-müstilisi suundumusi ühendada positivismi ja täppisteadustega. Ta astus Moskva ülikooli matemaatikateaduskonda, aga õppis ka Darwini töid ja keemiat ning töötas selgrootute zooloogia alal. Belõi lõpetas 1903 ülikooli kiitusega.

Aastal 1903 alustas Belõi kirjavahetust Aleksandr Blokiga. 1904 kohtusid nad ka isiklikult. Blok tutvustas talle ka oma abikaasat, Dmitri Mendelejevi tütart Ljubovi, keda Blok väga ei hinnanud, vaid eelistas aega veeta kergemeelsete naistega. Belõi lõi Blokilt naise üle, kuid jäi temaga endistviisi sõbraks. Aastal 1906 avaldas Belõi sellest armastuskolmnurgast poeemi, mis ehmatas Mendelejeva ära ja naine läks oma mehe juurde tagasi. Belõi oli naise kaotamisest masenduses, mõtles isegi enesetapust, aga sõitis siis kaheks aastaks välismaale, kus jätkas luuletamist.

Pärast Venemaale naasmist abiellus Belõi Asja Turgenevaga ning 1911 käisid nad pulmareisil Sitsiilias, Tuneesias, Egiptuses ja Palestiinas.

Aastal 1912 kohtus Belõi Berliinis Rudolf Steineriga ja hakkas tema õpilaseks. Sõja puhkedes 1914 kolis Steiner koos oma õpilastega Šveitsi, kus Steineri õpilased ja järgijad püstitasid oma kätega Goetheanumi.

Aastal 1916 kutsuti Belõi Venemaale sõjaväe tervisekontrolli. Belõi sõitiski, jättes oma naise välismaale maha. Sõjaväkke siiski Belõid ei võetud. Ta kirjutas proosaraamatuid ja lävis tihedalt Proletkulti noorte proletaarsete kirjanikega (Proletkult moodustati alles järgmisel aastal).

Aastal 1917 sõitis Belõi Šveitsi tagasi, kuid vahepeal oli ta Asjale võõraks jäänud. Naine pühendas ennast Steineri organisatsioonile ja teda nimetati antroposoofiliseks nunnaks. Asja oli väljapaistev kunstnik ja eriti graafik, kelle töödega olid illustreeritud paljud antroposoofilised väljaanded.

Belõi naasis Venemaale ja tutvus seal Klavdijaga, kellest sai tema kolmas abikaasa. Klavdija oli abielus ja sai alles 1929 oma mehe juurest ära tulla. Mõni kuu hiljem abiellus ta Belõiga.

Alates aastast 1978 antakse Venemaal välja autoriteetse kirjandusauhinnana Andrei Belõi preemiat.