Albaania kirjandus
Albaania kirjandus on albaania keeles kirjutatud kirjandus.
Albaania kirjandusteosed on kirjutatud geegi ja toski murdes.
Albaania kirjanduse arengut on takistanud Türgi võim (suurema osa ajast ei tohtinud Türgi võimu ajal albaaniakeelset kirjandust välja anda) ning regionaalne ja usuline killustatus.
Albaanlastel on rikkalik rahvaluule. Türgi võimu ajal välja kujunenud eepilised rahvalaulud räägivad võitlusest slaavlastega. Nad on inspireeritud Homerose eepostest ja keskaegsetest rüütliromaanidest. Bosnias on väga sarnased serbia rahvalaulud, kus vaenlasteks on albaanlased. Rahvajuttudes on tunda seost kreeka mütoloogiaga.
Prantsuse dominiiklane Brocardus, tollane Tivari peapiiskop, kirjutas ühes ladinakeelses kirjas aastast 1332: "Kuigi arbëritel (albaanlastel) on ladina keelest erinev keel, on neil siiski igapäevases kasutuses, nagu ka kõigis oma raamatutes ladina tähed." Seega pidi hiljemalt 14. sajandi alguses eksisteerima albaaniakeelne kirjakultuur.
Vanim säilinud albaaniakeelne tekst on katoliiklik ristimisvormel 1462. aastast: Unte' paghesont peremerit Atit et birit et spertit senit. Selle pani kirja Durrëse peapiiskop Pal Engjëlli ning kiitis heaks nimetatud aastal Mati linnas koos olnud sinod.
Umbes samast ajast on säilinud katkend Uuest Testamendist, mida mõned teadlased dateerivad koguni 14. sajandiga.
Albaania päritoluga humanist Marin Barleti andis hiljemalt 1510 Roomas ladina keeles välja Skanderbegi loo (Epeiroslaste vürsti Skanderbegi elu ja tegude lugu). Sellele eelnes tema teine ladinakeelne raamat Shkodëri piiramisest (mitte enne 1504). Need tekstid tõlgiti kiiresti mitmesse Euroopa keelde.
Raamatus Shkodëri piiramisest kirjutas Barleti: Mul olid hiljuti käes ühed annaalid – pigem fragmendid kui annaalid – mis legendile tuginedes ei räägi mitte linna ehitamisest, vaid taasehitamisest. Neist on kodukeeles lugeda, et "keegi Roza ja tema õde olid Shkodëri linna asutajad". Jutt on niisiis albaania keelest. Albaaniakeelsed raamatud on kaotsi läinud tõenäoliselt süstemaatilise hävitustöö tulemusena. Selles on südi kas Stefan Dušan, kes püüdis oma õigeusulisest riigist katoliiklust välja juurida, või türklased, kes tahtsid hävitada tõendeid albaania kultuurist. Albaaniakeelseid kirjutisi on säilinud välismaa arhiivides ja raamatukogudes.
16. kuni 18. sajandi albaaniakeelsed raamatud on enamasti usuline või tarbekirjandus, näiteks grammatikad ja sõnastikud, milles teiseks keeleks on ladina keel. Neid trükiti Itaalias.
Albaaniakeelset usulist kirjandust anti 16. ja 17. sajandil välja geegi murdealal. Katoliku misjonärid nõutasid Türgi võimudelt loa raamatuid välja anda. Gjon Buzuku andis 1555 välja missaraamatu (Meshari). See on vanim säilinud albaaniakeelne raamat. See sisaldab põhilised osad katoliku liturgiast: suuremate pühade teenistused, kommentaare palveraamatust, osi Piiblist ja katekismusest. Raamat on kirjutatud geegi murdes ladina kirjas, millele on lisatud täiendavaid tähti. Sõnavara on suhteliselt rikas. Ortograafia ja morfoloogia on järjekindlad, mis viitab varasema kirjatraditsiooni olemasolule.
1635 trükiti ladina-albaania sõnaraamat.
Kõige varasemad toskimurdelised raamatud olid õigeusulise sisuga ning koostati Sitsiilia albaanlaste poolt.
Itaalia albaanlaste preester Lekë Matrenga andis 1592 välja 28-leheküljelise katekismuse "E mbesuame e krishterë" ("Ristiusk"). See oli tõlge ühest hispaania päritoluga katekismusest. Raamat on kirjutatud toski murdes. Kasutatud on lisatähtedega ladina tähestikku.
Lekë Matrenga avaldas 1592 ka esimese albaaniakeelse kirjandusteose, poeemi "Õhkamiste laul".
Kristlikke usulisi teoseid kirjutasid 16. ja 17. sajandil ka Pjetër Budi, Frang Bardhi ja Pjetër Bogdani.
18. sajandil kirjutati pikki poeeme (bejtexhinj; türgi sõnast bejt 'värss') algul türgi, hiljem pärsia ja lõpuks albaania keeles araabia kirjas.
Alates 1870. aastatest keskendus albaania rahvuslus kirjandusele. Tekkis uus, rahvuslik kirjanduslik liikumine, mis sai inspiratsiooni suuremat osa Euroopast haaranud rahvuslusest. Türgi võimu all ei olnud lubatud albaaniakeelsed koolid ega raamatud, nii et kirjanduslik tegevus leidis aset põhiliselt väljaspool Albaaniat. Tähtsad kultuurikeskused olid Itaalias, kus elas palju albaanlasi Calabrias ja Sitsiilias. Sealt kasvas välja mitmeid õpetlasi ja toski murdes kirjutavaid poeete. Kõige mõjukamad neist olid Jeronim de Rada (1814–1903) ja D. Kamarda (1821–1882). De rada kogus elu aja rahvaluulet ning põimis seda oma eepilistesse poeemidesse, millest üks jutustas Albaania rahvuskangelasest Skanderbegist. De Rada andis välja ka esimest albaaniakeelset ajakirja Fjamuri ('Albaania lipp'; 1883–1887), mida salaja viidi ka Albaaniasse. De Rada oli albaania rahvusliku eneseteadvuse tulihingeline propageerija. Kamarda oli albaania keele ja rahvaluule uurimise teerajaja. Ajakirjadele, mida need kaks meest välja andsid, tegid kaastööd ka teised isamaalised literaadid. Nende seas olid rafineeritud lüürilised poeedid Zef Serembe (1843–1891) ja Zef Skiro (1865–1927).
Teine tähtis albaania kultuuri ja kirjanduse keskus oli 19. sajandi kahel viimasel kümnendil Konstantinoopol, kus aastaid elas ja töötas suur romantiline isamaaluuletaja Naim Frashëri (1846–1900). Konstantinoopolia ja Balkani pealinnades asutati albaania seltse, mis andsid välja albaania kirjanike teoseid ning toimetasid neid salaja Albaaniasse. Nii näiteks asutasid kolm venda Frashëri't – näitekirjanik Sami, nostalgiline luuletaja Naim ja poliitiline aktivist Abdyl – 1878 Prizrenis vabastuskomitee ning pühendusid Albaania vabastamisele Türgi võimu alt ning raamatute levitamisele.
Türgi võimud ajasid selle seltsi laiali, kuid seltsi juhid jätkasid kirjanduslikku tegevust eksiilis Egiptuses ja Bukarestis. Abdyli poeg Midhat Frashëri hakkas 1897 välja andma taskuformaadis kirjandusajakirja, mida suures tiraažis salaja toimetati Albaaniasse.
Iseseisvuse-eelne kirjandus oli võitlevalt isamaaline ning andis Albaania ajalugu ja albaania rahvaluulet edasi romantilistes värvides.
Ortograafianormi ladina tähestikus töötas välja frantsisklasest luuletaja Gjergj Fishta (1871–1940) ning see võeti vastu albaania intellektuaalide kongressil Bitolas (praegu Põhja-Makedoonias). Fishta tuntuim teos on eepiline poeem "Mägede lauto", mis kasutab rahvalaulu kaheksasilbilist värsimõõtu ning mille paljud osad on saanud rahvaluuleks.
Iseseisvusaja kirjanike Mihal Grameno, Foqion Postoli ja Mehdi Frashëri romaanid ja värssdraamad rääkisid kohalikest kommetest, veritasust, intriigidest, reetmistest ja rivaliteedist Albaania mägilaste seas iseseisvusvõitluse ajal. Midhat Frashëri kirjutas esimese albaaniakeelse lühijuttude kogu " Hi dhe shpuzë" (1915; "Tuhk ja süsi"), milles oli juttu veritasust ja külade põletamisest.
20. sajandi alguse albaania luule väljapaistvamad esindajad on romantiliste rahvaluulel põhinevate ballaadide kirjutaja Gjergj Fishta, klassitsismi jäljendav Ndre Mjeda ja mitmekülgne luuletaja Aleksander Stavre Drenova (varjunimi Asdren).
Olulise panuse sõdadevahelise perioodi albaania kirjandusse andsid Bostoni pagulaskirjanikud Kristo Floqi ja Faik Konica, kes mõlemad andsid välja albaaniakeelseid kirjandusajakirju, ja õigeusu piiskop Fan Noli. Viimane tõlkis Shakespeare'i, Ibseni ja teiste väliskirjanike teoseid. Tema tõlked rikastasid oluliselt albaania keelt ning neid kasutatakse Albaania teatrites tänini.
1930. aastate oluline kirjanik oli ka Ernest Koliqi, kes kirjutas lühijutte Shkodëri piirkonnast, kust ta pärit oli. Sel ajal kirjutas lühijutte ka rumeeniaalbaanlane Mitrush Khuteli (õieti Dhimitër Pasko). Näitekirjanduses domineeris viljakas, kuid ebaühtlase tasemega Kristo Floqi. Luules tõusis esile rumeenia mõjuga müstik Lasgush Poradeci.
Kommunistliku režiimi ajal albaania kirjandus tardus rangete ideoloogiliste nõuete tõttu.
Erandina tõusis esile Ismail Kadare, kelle romaan Gjenerali i ushtërisë së vdekur (1963; Surnud armee kindral) tõlgiti tähtsamatesse Euroopa keeltesse ning on jäänud ainsaks rahvusvaheliselt tunnustatud albaania kirjandusteoseks.