Ajalooline koolkond
|
See artikkel räägib õigusteaduse koolkonnast; majandusteaduse koolkonna kohta vaata artiklit Ajalooline koolkond (majandusteadus) |
Saksa ajalooline koolkond on 19. sajandi intellektuaalne liikumine saksa õigusteaduses. Romantismi taustal on see rõhutanud seaduste ajaloolisi piire, vastandudes loomuõiguse koolkonnale (Vernuftschaft), mille liikmed arvasid, et õiguse sisu on tuletatav ratsionaalsel teel inimloomusest.
Ajalooline kool põhineb Gustav Hugo ja Friedrich Carl von Savigny kirjutistel.
Ajaloolise seaduste kooli peamiseks eesmärgiks oli, et seadus ei oleks vaid juhuslik kogum võimude poolt kirja pandud norme, vaid inimeste tõekspidamiste väljendus sarnaselt keele ja tavadega. Seadus pidavat põhinema "rahva vaimul" (Volksgeist).
Kuigi autorid võivad seadusi mõjutada, arenevad need tavaliselt siiski orgaanilisel kombel läbi aja ilma võimuorganite sekkmuiseta. Alalises muutumises olevad praktilised vajadused mängivad selles orgaanilises arengus väga suurt rolli.
Õigussüsteemi arendamine on professionaalsete juristide kohus – mingis mõttes tööjaotus ühiskonnas. Nende akadeemiline töö seisneb "rahva tahte" kindlakstegemises. Nõnda kehastavad juristid üldist rahva tahet.
Saksa ajalooline koolkond jagunes romanistideks ja germanistideks. Romanistid, kelle hulka kuulus ka Savigny, arvasid, et Volksgeist tulenes Rooma õigusest. Germanistid, nagu Karl Friedrich Eichhorn, Jakob Grimm, Georg Beseler, Otto von Gierke, nägid Saksa seadusi Saksa enese volkgeisti väljendusena.
Saksa ajalooline koolkond omas arvestatavat mõju akadeemilisele õigusõppele Saksamaal. Georg Friedrich Puchta ja Bernhard Windscheid jätkasid romanistide suunda, luues pandektilise koolkonna (Pandektenwissenshaft), mida peetakse mõistejurisprudentsiks (Begriffsjurisprudenz).
Ajaloolise koolkonna liikmed rajasid ka võrdleva õigusteaduse akadeemilise distsipliinina.