Ajakirjanik

Ajakirjanik on ajakirjanduses töötav inimene, kes kogub, vahendab, töötleb ja kommenteerib infot toimuvate ürituste ja aset leidnud sündmuste, päevakajaliste inimeste ning muu aktuaalse kohta (uudiseajakirjandus), uurib ja analüüsib lugejatele huvi pakkuvaid teemasid ning teeb neist kokkuvõtteid (uuriv ajakirjandus, olukirjeldused, portreelood jms žanrid). Üldjuhul tunneb ajakirjanik lisaks ajakirjanduse põhitõdedele ja väärtustele ka suhtekorralduse ja kommunikatsiooni aluseid (näiteks oskab kasutada pressiteateid ajakirjandusliku algmaterjalina).

Traditsiooniliselt on kirjutavad ajakirjanikud töötanud ajalehtede ja ajakirjade toimetustes, rääkivad ajakirjanikud aga raadios ja televisioonis. Tänapäeval hägustab olukorda nn uus meedia: ka raadio- ja telejaamadel on veebiväljaanded, kuhu kirjutatakse, samas tehakse ajalehtede ja ajakirjade veebi tihti videoid või järelkuulatavaid saateid (nt taskuhäälingusaateid ehk podcast'e). On uudisteportaale ja muid veebiväljaandeid, mil puudub väljund trükimeedias, raadios või televisioonis (Eestis näiteks Delfi). Ka ei pea ajakirjanikul olema alalist töökohta kindla väljaande toimetuses: juba ajakirjanduse algusaegadest on paljud ajakirjanikud olnud vabakutselised, tehes kaastööd eri väljaannetele tükitööna honorari eest või muude kokkulepete alusel, internetiajastul on hakatud ka sisukamaid blogijaid ja juutuubereid ajakirjanikeks pidama.

Harva on ajakirjaniku ametinimetus "ajakirjanik", pigem on see katusmõiste, millega määratletakse paljusid ajakirjandusliku protsessi osalisi: reportereid, korrespondente, toimetajaid, rubriigi- ja küljetoimetajad, saatejuhte jt. Ajakirjanikuks peetakse siiski vaid neid ajakirjanduses töötavaid inimesi, kes annavad otsese loomingulise panuse väljaande põhisisusse, aga mitte näiteks produtsente, korrektoreid, kujundajaid, assistente, tehnikuid ega reklaamitöötajaid. Ajakirjandustöö keerukuse ja asutuste erineva tööjaotuse tõttu on mõni amet, näiteks diktor, kahe kategooria vahepeal.^[viide?]

Haridus[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis saab ajakirjanikuks õppida Tartus Tartu Ülikoolis (sotsiaal- ja haridusteaduskonnas õpetatakse nii ajakirjanikuks kui ka suhtekorraldajaks), Tartu Teoloogia Akadeemias (kristliku meedia eriala) ning Tallinnas Tallinna Ülikoolis ja Balti Filmi- ja Meediakoolis (eesti keeles). Enne Teist maailmasõda Eestis ajakirjandusharidust ei antud. Ajakirjandusharidus ei ole siiski ajakirjanikutöö vältimatu tingimus, paljud ajakirjanikud on õppinud muid erialasid ja omandanud ajakirjaniku erioskused töö käigus.

Valdkondlik spetsialiseerumine[muuda | muuda lähteteksti]

Ajakirjandus käsitleb paljusid valdkondi, seepärast on ka ajakirjanikud tihti nende järgi spetsialiseerunud: samas väljaandes võivad olla eri valdkondadel eri toimetajad või terved valdkonnatoimetused, üht valdkonda hästi tundev (enamasti vabakutseline) ajakirjanik võib aga teha samal alal kaastööd mitmele väljaandele. Näiteks võivad majanduslehes olla eraldi börsi-, põllumajandus-, tööstus- ja kinnisvaratoimetaja, üldhuvilehtedes on enamasti iseseisvad sise- ja välisuudiste, majandus-, poliitika-, spordi- ja kultuuritoimetused.

Niisugusel puhul on sageli palju abi töökogemusest või haridusest konkreetses valdkonnas. Kuna lugejad, eriti aga selle eriala spetsialistid eeldavad ajakirjanikult asjatundlikkust, soovitatakse vahel õppida ajakirjandust alles teise kõrgharidusena. Teisalt on sellisel ajakirjanikul mõnikord raske vahetada vajaduse korral valdkonda või asendada kolleegi toimetuses.

Ohud[muuda | muuda lähteteksti]

Kuna uudisteajakirjanikud peavad vahendama teateid kogu maailmast, tuleb neil sageli viibida sündmuspaigas. Töö poliitiliselt rahutus piirkonnas või sõjaolukorras võib olla eluohtlik. Igal aastal saab vigastada või hukkub mõni sõjaajakirjanik.

Ajakirjanike elu ja tervise võivad seada ohtu ka diktatuurirežiimid, kus ajakirjandusvabadus on piiratud: lisaks tsensuurile võidakse ajakirjanikke "ebasoovitava" info levitamise eest kallutatud kohtusüsteemis süüdi mõista või isegi füüsiliselt rünnata. Uurivaid ajakirjanikke ähvardab ja ründab vahel organiseeritud kuritegevus, kui ajakirjanik seab ohtu kuritegeliku organisatsiooni tegevuse või paljastab selle sidemeid ühiskonnas ja poliitikas. Ohtlikuks võib osutuda ka krimiajakirjandus, näiteks tänavakuritegevuse kajastamine.

Kujundlik slängisõna[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti keeles on juba enne Teist maailmasõda kasutatud ajakirjanike kohta kujundlikku slängisõna "leheneeger". Mõnikord peetakse seda halvustavaks, kuid enamasti nimetatakse ajakirjanikke leheneegriteks ilma mingi halvakspanuta või eneseirooniliselt. Ervin Aleve mälestuste kohaselt "käis väljend rohkem noore, uudistejahti pidava reporteri, mitte aga juhtkirju kirjutava toimetaja kohta. Võimalik, et reporteri tööd seostati kunagi Aafrika ja selle elanikkonna orjatööga". ^[1]

Sõna päritolu kohta on mitmesuguseid oletusi: ühe kohaselt on see seotud trükivärviga, mis vanasti ajakirjanikke määris, teise kohaselt moodustatud saksa sõna Blattneger eeskujul, mis algselt tähistas variautorit.